Topeltannus steampunk´i ja sekka vana heavy metal´it
Vastukaaluks viimasel ajal Eestisse saabuvale või ka kohalikule gooti muusikale, mis kipub olema rõhuvalt elektrooniline, oli klubi Tapper tol tänupüha neljapäeva õhtul ehk 28. novembril tänuväärselt täis massiivseid hard rockist võrsunud rütme ja stroofe.
Kas distihhone elik kaksikvärsse või ehk nelikvärsse – katrääne, mida kõhekuulus Nostradamus oma viimsepäeva hukatusi ette ennustades kasutas, jäägu iga kuulaja enda otsustada. Vahepõikena – kas teadsite, et üheksarealisi stroofe kutsub muusikaõpetus noonideks? Noo nii!
Esimene, pelgalt visuaalne erinevus goth või dark electro bändidega, mis võivad oma soundidelt olla sama massiivsed kui gooti metalli bändidki – seda lihtsalt sageli paari sündi abil, on see, et metalli bändide atribuutika rohkus muudab lavapinna muusikute jaoks sisuliselt takistusribaks – seejuures vastavalt subkultuuri eripärale valdavalt pimedas.
Lisaks kolme bändi trummi-settidele ja võimendustele tuleb leida seal ruumi ka ekraanidele, plagudele ja kõikvõimalikele teatrielementidele. Tulemas ongi etendus.
Tõsi, iga järgneva bändiga korjavad lavatöölised seda kraami järjest vähemaks ja viimane bänd saab juba mõnusalt laiutada. Teisiti aga poleks see võimalik, sest bändide vahel tehnika ja muu üles sättimine ning soundi keeramine venitaks vaheajad nii pikaks, et isegi andunuim fänn jõuab sama ajaga end baaripoolel mäluauku juua.
Mis ühendas kõiki kolme bändi tol õhtul, oli värske materjali tiinus – Moonspell hakkab tuleval aastal uut plaati küpsetama ja teeb praegu oma viimseid show´sid enne seda; Rotting Christ esitles sel aastal ilmunud albumit „Heretics“ ja Silver Dust hakkab samuti 2020. aastal järgmist plaati tegema.
Täiesti kohane on alustada esimesest bändist – Silver Dust Šveitsist, kuigi veel vahetult enne laivi algust ei teadnud isegi hiromantiliste võimetega baarmen „koodnimega Silver“ kolmanda bändi lisandumisest tolle õhtu esinejate listi midagi.
Silver Dust põlvneb Šveitsi prantsuskeelsest kantoonist, mida bassist hiljem baarileti ees siinkirjutajale ära kiruda ei jõudnud – gooti värk ja eriti steam punk, mille ta tõrkumatta omaks tunnistas, pole sealkandis just soosingus.
Kui klubid võtavadki metalli bände esinema, siis eelistatult folk metalli või naisvokaale – ilmselt siis opera metalli nagu Evenescence või Within Temptation. Bänd on raskustest hoolimatta alates 2016. aastast iga aasta Euroopas tuuritanud, ikka paar kuud järjest ja tagasi koju.
Põlvneb Šveitsist, aga Tallinnasse saabus Riia kaudu Poolast, kus ühe linna klubi jahe vastuvõtt teda külmaks ei jätnud. Jätame tolle linna nime mainimata, aga meeldiv oli tõdeda, et mida rohkem põhjapoole, seda soojem on vastuvõtt. Siinkirjutaja andis ennatliku lubaduse, et järgmisel õhtul Helsingis Tavastias ootab neid veel suurem menu. Bändi helipuldi taga oligi tol õhtul soomlane, kellega nad tutvusid mõni aasta tagasi, kui tuuritasid korduvalt Lordi ja teiste Soome tegijatega.
Kujutage ette King Diamondit esitamas kohati enda ja kohati System of the Down loomingut – seejuures meenutab Silver Dusti laulja veidi Serj Tankian´i – selles sai lähemalt veenduda, kui mees lava hülgas ja põgusalt rahva sekka laskus.
Ehedamal kujul ilmnes see vist neljanda-viienda loo ajal, mis kulges ootamatu trip hop või trap´i rütmil ehk võttis paiguti intellektuaalse metalli poose. Lavalise liikumise koordineeritus oli Alice Cooper´ile omaselt täpne. Meenus mõne aasta eest Eestis, ühel omanäoliseimal festaril Amme Rockil lavalaudu rutjunud atestaatide ja sertifikaatidega Alice Cooperi ametlik kloon Maryann Cotton.
Rotting Christ – puhas heavy metal Kreekast
Rotting Christ käis jälle me maal. Seda, et mitmendat korda seekord, teab fännkond paremini kui need, kellele on kohane selgitada, et hoolimata grindcore´i või vähemalt black metali´le viitavast manifestilisest nimest, on tegemist pigem Manowari, Accepti või Iron Maideni traditsiooni jätkamisega ehk möödunud aastatuhande 80-ndate heavy metal´iga, mille meloodiaid bänd in corpore jõuliselt üheskoos chant´ib.
Sõnaseletus annab chant´ile eesti keeles vasteks „retsiteerima“, ent see mõjub lootusetult hambutuna – chantimine on midagi laulmise ja skandeerimise vahevormi laadset, mida oma rituaalides on juba aastatuhandeid kasutanud erinevad Vahemere kultuurid nagu prantsuse, ladina, keldi ning kreeka; chantimist kasutavad paljud põlisrahvad väljaspool Euroopat, kasutavad ka Kreeka ortodoksi ja roomakatolik kirik ning lõppeks kasutavad sama tehnikat kõik massihüsteeriale pretendeerivad parteid oma koosolekutel. Rotting Christ tuleb just nende traditsioonide sulatuskatlast, Kreekast ja kui lisada, et nende värskeim album „Heretics“ (tõlkes „Ketser“) jätkab ketserlikult religioonide lahkamist kuni iidse soroastrismi ehk tulekummardajateni välja, siis poleks midagi sobivamat võinud lavalt oodatagi.
Ent üllatuslikult jäi kõrva volüümi talitsetus, et mitte öelda sellise live´i kohta kohatu vaikne helitase. Kui Tapperi riidehoiu juures võib naabrite vestlust kuulda, on tegemist harukordse juhusega. Helitehnik, kes samal päeval klubis oma sünnipäeva tähistas, avaldas saladuse – bänd kasutas kokku 12 träkki ehk erinevat rida taustahelisid, mis ei tulegi otse ja elavalt. Tulemuseks on muidagi puhtam ja kuivem sound, miinuspoolepealt jätab see aga tehisliku ja kastreeritu mulje. Otse lavalt kostavad keelpillid ja laul plus trummi plekist kompnendid s.o. taldrikud. Trummar kasutab elektroonilist trigger-seadeldist, mis lihtsamalt lahti seletatuna hoiab ära soovimatud helid ja liigse müra.
Üllatav oli see õhtu kuulda, kui palju saalis olijad isekeskis soundist rääkisid. Vastukaaluks tavalisele fänni-mölale.
Moonspell (Portugaalia)
Tagasi gooti/steam punk lainel. Ligi kolmkümmend aastat eksisteerinud bändi värskeim, järjekorras pahaendeliselt 13.-nes album on „1755“ ja selle inspiratsiooniks on aastaarv, mil 1. novembril kõigi pühakute päeva hommikul hävitas maavärin Lissaboni linna. Ajal, mil jumalakartlikud linnakodanikud missal viibisid. Suur võis olla nende imestus, kui jumalateenistuselt naastes leidsid nad kodumajade asemel eest vaid varemed. Võinuks, aga vaevalt, et neid endidki keegi pärast katastroofi leidis. Linn hävis koos kirikutega. Niisiis, albumi nimi ei tulene kellaajast 17.55. – uskuge mind, viis minutit enne kella kuut ei toimu Portugaalias midagi märkimisväärselt ja veinipoed on kogu siesta aja lahti. Ei midagi seismilist!
Moonspell segab oma loomingusse ohtralt ajalugu – nii sõnadesse, lavakostüümidesse kui ka otse muusikasse. Plaadile, mis viib paari aastasaja taha, on kohane mõni lugu portugaalia fado tradistioonis või mõni aimatav flamenko-motiiv. Tol õhtul võis teistegi bändide puhul täheldada sellise muusika kohta tavapärasest tavatumaid rütme.
Moonspell esitaski peamiselt oma viimast paari aasta vanust albumit, ent sekka isegi nii vana plaati kui 1998. aastal ilmunud „Sin/Pecado“.
Kitarristi Ricardo Amorimi nahkvesti esine on voodrini lõhki kulunud. Täpselt sealt, kus tema valge Amfisound Halti Custom kitarr on augu hõõrunud. Kitarri ja sündi (ainus sel õhtul) soundide kokkukõla tekitas raskusi neid omavahel eristada.
Laulja Fernando Ribeiro kannab katkumaski või keepi, laternat või krutsifiksi käes ning kõik see tundub kui Kartmatutest Vampiiritapjatest välja karanuna. Veenev näitemäng koos muusikaga. Lisalugude ajal taob ta kaasa trummitaldrikuid. Kui poleks kõrvamonitori ja trummari taga terve etteaste vältel kükitanud assistenti, võinukski arvata, et kuskil sealsamas võiks leiduda ka mõni elav surnu või muu selletaoline elukas.
Arvi Tapver