Moja, Ceremony, Pedigre, NRCSST, Tokyo Taboo, Queen of Spade ja Little Fury olid parimad, et lihtsalt rikkuda kohe siinsamas edasilugemise põnevusmoment ja üllatus.
Lühidalt: stoner ja mürarocki bändid on tõusul, seejuures liikmete arv kinnitab reeglit: „vähem on rohkem“; bändide silmajäänumateks importöörideks olid sel aastal Kanada ja Taani ning taas kehtib vana tõde, mitte alati ei pane end maksma õhtu viimane bänd, kui eelmisel on võimsam X-faktor, „vaib“ või kui soovite, siis nimetage seda lihtsalt näiteks „mojo“ks.
Kohe alguses oli teada, et selleaastane Tallinn Music Week (edaspidi TMW) tuleb väiksem ja kompaktsem: pea kogu tegevus mahtus Kalamaja/Telliskivi Loomelinnaku piiridesse.
Meediale ja muidu festari-passi omanikele, kes eeldatavasti tahavad võimalikult suurt osa kui mitte kõike sündmusest hallata, tegi see elu lihtsamaks.
Miniatuurse miinuspooleks oli see, et esinejaid oli vähem ja vähem saabus ka promo-kirjandus, mida plaadifirmad, managerid, produtsendid ja igasugu muud tegelased enne festarit/workshop´e tavatsevad laiali saata. Seetõttu tuli huvilistel oma „linnuvaatlused“ peamiselt empiiriliste tajude abil sooritada ehk teisisõnu ühe lava juurest teise juurde konnata, abiks vaid põgusad TMW neti-tutvustused bändide kohta.
Mõnes mõttes on nii ausamgi. Kuniks managerid ei väljasta pressiteateid, et nad on leidnud pretsedenditult ja konkurentsitult aasta kõige sitema esineja, pole mõtet nende tekstidesse liialt tõsiselt suhtuda.
Trend 1 – üks bänd, kaks muusikut, samad rifid!
Polegi see nii teab mis uus trend, aga vähegi rocki või elava muusika katuse alla liigituvate esinejate puhul jäi see aasta silma duode rohkus, kus 50 prossa bändist ehk üks liige peksab trummi ja teine (patusem?) pool mängib kas kidra osad bassil (lisaks bassipartiidele) või vice versa bassi riffid kidral.
Mis elektro puhul tavaline, et kaks tüüpi laval mornil näol mõlemad tuimalt oma sündi klahve taovad, on post-rocki levikuga kinnistunud kõikjale. Selleski pole midagi uut. Võimalik, et jäi sel aastal lihtsalt paremini silma. Nagu juba juttu oli, esinejaid oli märksa vähem.
Venemaalt tulnud ühenaise bänd Rosemary Loves a Blackberry tõestas ilmekalt juba esimesel päeval linnalaval EKA aulas, et selleks pole üldse tarvis bändi, et imetabaste häälitsuste saatel idamaist võimlemistehnikat harrastada. Kõik sõltub vaid muusika eelnevast kokkumiksist ja selle sugestiivsusest – „nii peabki olema“ suhtumine.
Mõnel määral ju liigitus sinnakanti ka elektropungi-duo Ghlow Rootsist, mis sel viisil reedel Rada7 laval hakkama sai. Olgu see siis kellelegi meelepärane või mitte, veidi igav või siis mitte.
Minu poolest käib seesama ka Little Fury kohta Taanist, mis samal õhtul samal laval punkti pani. Kuigi duo mängis bassi ja kitarri (ning jättis hoopis trummide taguse koha vakantseks), ammutas bänd lisasounde ja rütme ikkagi digi-seadmetest endi ees.
Kaasaegne tehnika ehk kidra/bassi blokid annavad selleks ammugi võimaluse. Seni on elavmuusikud lihtsalt eelistanud konservatiivset joont ajada ehk igaüks bändis mängib oma liini. Kuigi juba the Doors (mitte see bänd, kes alati esinejate listis esimesena õhtul peaks alustama, aga kunagi lavale ei jõua) 60.-datel ajas laivis läbi ilma bassikitarrita. Eestis teeb seda juba aastaid Talbot.
Kas see uus-vana novaatorlus on hää või veel parem, sõltub tegijate ja kuulajate maitsest.
Kui TMW konverentsi osa üks paneelidest õpetas, kuidas indie labelid ehk loome (edasi)müüjad võiksid moodsal ajal õppida elektroonilise musa võidukäigust, siis siinkohal on tegemist muusikute endi valikuga minna tehnikaga kaasa.
Sellistest kahe-kolmeliikmelistest bändidest jäid silma müraduo Moja Jaapanist – üks suurimaid positiivseid üllatajaid, aga neist hiljem; jänki-bänd Ceremony – teine favoriit, kelle etteastet dark- ja gooti fännid pikkisilmi ootasid ning neistki veidi pikemalt eespool; BlackboxRed ning väikse mööndusega ka Eesti oma Up to Sky – väikse mööndusega seetõttu, et bändis on lisaks trummile ja bassile ka kolmas liige sündi taga, aga bass mängib ka kidra eest.
Tolle tüübiga, kes lisaks keelpillidele bändis ka oma häälepaelu laulmiseks kulutab ehk frondi Ken Einbergiga pärast laivi põgusalt vesteldes leidsime ühiselt, et sellised tehnilised lahendused lihtsustavad elu, aga hoiavad peale selle kokku ka muusikute pealt – õhtu kassa läheb bändil jagamisele ju kahe-kolme muusiku vahel. Pole tarvis tervet orkestrit toita-joota ja majutada!
Pärast paari sellist koosseisu tundus kuidagi võerastav näha, et lavale ronib veel mõni neljas-viieski liige.
Trend 2. – põhjanaabrid pööravad pehmoks
Selle alapealkirja lõpus peaks vist olema küsimärk, aga kuivõrd tegemist on subjektiivse hinnanguga, siis iga lugeja võib selle märgi ise oma ekraanil meelepärasesse kohta endale paigutada.
Kui traditsiooniliselt tuleb siiakanti üle lahe pea eranditult jörmide naljade ja karmi soundiga metalli, HC pungi ja undegroundi bände, mis on omamoodi Soome musa kaubamärgiks, siis sellel aastal oli neid vaevalt kaks – Demonic Death Judge reedesel Rada7 spektaaklil, mis see-eest ka andis korralikku kütet ja Cumbeast järgmise päeva metalli laval, keda kahjuks näha ei õnnestunud, aga olla hea olnud. Bändi eelnev maine räägib selle poolt. Tegemist pole kaugeltki algajatega.
Ülejäänud bändid mahutuks tinglikult soft-indie alla. Üllatav oli Soome legendaarse, 30 aastat tegutsenud Stupido Records ehk plaadifirma ja agentuuri valik.
Stupido asutaja Joose Berglund, kes alustas Eesti muusika eksportimist JMKE, Hendrik Sal-Salleri toonase bändi Ba-Bach ja Röövel Ööbikuga, oligi tulnud Tallinna muusikapäevadele tähistama toda kolme möödunud aastakümmet „ameerika raudteed“ oma mälestusraamatu ja nelja bändiga, (millest üks oli JMKE). Raamatuesitlusel meenutasid olnut nii Villu Tamme kui ka Tõnu Pedaru (Röövel Ööbik).
Sallerit, kes Joose sõnul omalt poolt raamatusse suisa peatüki või enamgi kirjutas, kohal polnud ja autori ning kogenud muusikaprodutsendi sõnul ega ta tänane looming Stupido katuse alla mahukski. Joose kinnitusel on suhted Salleriga endiselt soojad, aga tema tänane muusika raha püüdev raadio-tapeet või suisa kräpp.
Jah, toona radikaalsetele rocki või laus-hardcore bändidele panustanud label põlgas veel 90.-ndate keskel pehmemapoolseid bände.
Samal õhtul, pärast suursaatkonna esindaja ja paljude teiste sõnavõttusid, astusid lavale Henna Emilia & Houreet (tõlkes Sonimised), mis liigitub kuskile sinna Pia Frausi või Under Marie kanti. Järgnenud bändi – Pastis ei oskaks isegi sinna mitte liigitada.
Õhtu naelteks olid Pelle Miljona värskeim bänd United(, millega liitus külalisesinejana poole show pealt Pelle bändikaaslane klassikaks saanud Pelle Miljona OY jpt bändidest Ari Taskinen) ning JMKE, aga need on mõlemad juba legendid.
Raamatu esitlusel märkis Joose muuhulgas, et Eesti muusikast on talle jäänud silma näiteks Sibyl Vane. Tegi pakkumise plaatki välja anda, aga bänd eelistas jääda oma praeguse lepingu juurde Läti firmaga. Kuigi kümmekond aastat tagasi pidi Stupidogi tegevust koomale tõmbama, pole firma siiski kuhugi kadunud ja pigem taas kosunud. Lihtsalt valikud… on alati subjektiivsed.
Stupido 30 lava odüsseia Pelle Miljonaga
Prelüüdiks ehk eelmänguks: algselt kavatsesin enne Stupido lavale F-Hoonesse laekumist Sveta baaris ehk The Kid are all right laval vaadata ära vähemalt Triptofani ja võimalik, et ka Knightknights´i laivid, kuna soomlaste etteasted algasid tund aega hiljem. Tee põrgusse pidi olema sillutatud heade kavatsustega. Juhtus nii, et Pudel baari ukse taga, kus toimus Stupido bossi Joose raamatuesitlus, sattusin kokku Pelle & co-ga, kes otsisid teed EKA-sse, et sealt oma esinejatunnused, ehk kaelakaardid, käepaelad jm kätte saada. Kui olime jalutamas juba tagasi loomelinnaku poole, küsis Pelle, kas Kalma saun jääb ka kaugele. Ta oli sellest asutusest kuulnud ning tahtis vist end enne laivi pesta. Loomulikult tegime põike Vana-Kalamaja tänavale, kus me uurisime lahtioleku aja ja hinna. Pärast seda, kui Pelle mind bändiga koos sööma kutsus, oli mul selge, et eelpool mainit bände ma ei näe. Õhtusöögi lauas pani bänd paika lugude järjekorra ja sellegi, millal Ari Taskinen nendega ühineb. Bändi liikmed meenutasid oma Eesti tuttavaid Jaak Aheliku, Raoul Kurvitzat, Aapo Ilvest, Mihkel Rauda ja Tõnu Trubetskyt.
Siis oli aeg F-hoones banketil ootava veini ja snäki manu kulgeda.
Kuidas esimene õhtu kulges, võite kaeda fotodelt.
Reede ja Rada7 Spektaakel Sveta baaris
Selles, et linnalaval jäi too päev Leila baaris nägemata Puuluup, pole miskit imelikku. Pidime seal Ari Taskisega võtma päeva esimesed, aga rahvast oli baaris välisukseni ja välja jäi oma koduõllekast isegi näitleja Riho Rosberg ning minu meelest ka mööda kõndinud Tanel Pandre. Mingi hetk ütles Rossa, et nüüd hakkas bänd sees reilenderit tantsima (kuigi seal ei tohtinuks selleks ruumi jätkuda) ja siis meile aitas – siirdusime Optika baari kaks maja edasi. Ari rääkis oma seiklustest Guatemalast Peterburini ning töösolevast sooloprojektist.
Mis puutub linnalavadesse, siis peale EKA hoones ja Humalakojas toimunu õnnestus näha vaid Kanada triot Port Cities Viru Keskuses. Tegid sellist raadiosõbralikku indie-värki, mida tahtmise korral Eestistki leiab, aga tegid muidu hästi.
Õhtu:
Huiabella Fantastica alustas – rahvas kogunes, aga show käis juba stardijoonelt. Esimese loo ajal katkes Kristo „Pets“ Mägil kidrakeel ja mõni aeg hiljem sai ta hakkama ka ajaloolis-akrobaatilise pretsedendiga: pole veel TMW-l mõni esineja enne ega pärast teda omaenese lugude listi ehk põrandal jalge ees asetseva laululehekese peal libastunud!
Ta enda sõnul „tõmbasid tal vaiba alt“, kesiganes „need kallutatud jõud“ ka polnud. Tõsi, kuivõrd siinkirjutaja ise sel õhtul korduvalt komistas, siis mõistan hästi ta kommentaari.
Meeliülendavalt jäid kõlama fraasid „rassistid perse“ ja „tapke mente“.
Selle õhtu avatakt ei olnud just tavaakt, aga need, kes teadsid bändi eelnevast ei pidanud pettuma.
Naljaka kokkusattumusena viibis saalis ka Buzzcocksi kultusplaatide kaasi disaininud Malcolm Garrett, kes sama päeva konverentsi panelistina ühes töötoas arvustas totalisaatori tahtel Huiabella plaadi kaant bändi muusika põhjal. Temal oli toona kahju, et ei kaasi valmistanud kunstnikku ega bändi ennast saalis viibinud. Mõni tund hiljem trügis Kristo „Pets“ EKA aatriumis toimunud banketil vahuveini pokaalidega rahva vahel minust mööda ja rääkis, et kuulukse keegi arvustanud tema plaati, aga tema sai sellest alles hiljem teada. Oli au osutada enda kõrval olnud Garrettile ja tollele omakorda mainida, et siin see bänd siis ongi. Hiljem, Svetas jäi küsimata, et kas bändi laiv ka vastab plaadikaantele, aga selleks ajaks oli meil päris mitu Jameson viskishoti ja õlut koormaks sees.
Demonic Death Judge – sludge/stoner bänd Kotkast Soomest. Täpselt selline nagu võiks sealne alternatiivsemat metalli tootev bänd olla. Aus, jõuline küte, pigem flegmaatilised tempod kui helikiirust ületavas rifid. Nagu eelpool jutuks – üks vähestest Soomest. Tundub, et ajapendel näitab taas pühhedeelse hardrocki globaalset tõusu, mis ajab oma juured kuskile Black Sabbathi, Jimmy Hendrixi ja isegi Doorsi tumedatesse hoovustesse. Selleks taassünniks oli tarvis stoneri tulekut, mis seob massiivsed soundid grungeliku ballastiga. Seda trendi säikse kinnitavat ka põgus pilguheit kasvõi pelgalt 2019. aasta ehk nelja viimase kuuga YouTube´i või muudesse keskkondadesse tekkinud värskete stoner rocki plaatide hulk. Muidugi, tõus on suhteline. Kui võrrelda näiteks mainstream raadio playlistidega.
Sibyl Vane – nüüd oli rahvast juba nii palju, et seisma saalis veel mahtus, aga kukkumine nõudis juba osavust. Välisuste funktsioon muutus teisejärguliseks: need, kes olid sees, need ka jäid sinna, need aga, kes tahtnukski siseneda, pidid paraku väljas uksekõrval street food´i nosima.
Vane oli hea, veenev ja turvaline – korduvalt end tõestanud ka TMW-il. Võimalik, et veenvam kui kunagi varem, ütlesid ka need, kes just bändi suurimad fännid pole.
Miks bänd Stupido pakkumise tagasi lükkas ja kas ka sellest võitis või kaotas, polegi oluline. Pakkumine tõendab nii mõndagi.
Ligikaudu samal ajal F-Hoones Made in Baltic & Sony Music lavale jõudnud värskeima tähe ning Eesti Kate Bushi vaste Anna Kaneelina lava esine oli fotograafe täis. Ütlesid need, kes seal viibisid. Keegi Rada7-st nentis, et kui Sibyl Vanes mängiks lisaks praegusele triole kitra veel Erki Pärnoja nagu ta seda Kaneelinale, Ewertil jpt teeb, oleks meedia tähelepanu veelgi suurem. Mitte, et Vane laulja ja kitarristi Helena mänguoskusel siin mingit rolli oleks. Lihtsalt – Pärnoja ees ja Pärnoja taga ning meedia tema järel. Samal õhtul, pärast Kaneelinat Pärnoja sealsamas oma sooloprojektiga lavale läkski.
Moja – Jaapani lärmakad kadunukesed.
Moja tähendab jaapani keeles kadunut, lahkunut.
Juba eelmisel päeval Balti Jaama turuhoones Humalakoja linnalaval selgus, et tegemist on selle TMW suurima ootusega. Nendele, kes seda nägid.
Duo, kus trumme mängib õblukesepoolsem naine ja bassi koos kidra funktsioonidega mees, saabus noil märtsi lõpu viimseil päevil Eestisse eksklusiivselt TMW-l oma uut plaati esitlema, mis mujal ilmas alles sellel kuul elik aprillis ilmub. Kuigi ilmselt ülikesine keeleoskus on see, mis ei lase bassimängijal-lauljal just lüürika ehk sõnapoolega hiilata, puudub selleks ka vajadus. Samamoodi puudub trummaril igasugune mängutehnika. Ilmselt iga trummiõpetaja painaja! Oluline on see, et ta teeb seda intuitiivselt hästi ja kokkumäng on täpne. Isegi siis, kui trummipulgad käest lendavad – vahele jätab trummari üks käsi vaid need paar lööki, mille vältel ta uue pulga haarab. Peamine – kui müra-rocki puhul on sageli bändi eesmärk tekitada noise, mis kuulaja helivalli mässiks, siis Mojal on iga takt filigraanselt paigas. Improvissiks ruumi ei jää. Moja meenutab mõnes mõttes metsmesilast, kel teadlaste sõnul õnnestub oma kehamassi juures lennata vaid seetõttu, et ta ise ei tea selle võimatust füüsika seaduste järgi.
Nende kolme päeva jooksul jäi jaapanlastel aega ka vanalinnaga tutvuda ja üleüldse kinnitasid nad igal kohtumisel, kui ülilahe siin olla on.
Little Fury … ja arvamused läksid lahku
Siin ilmnes esimest korda see, mis järgmisel päeval kinnitust sai, et raske võib olla end laval kehtestada, kui eelmise bändi võnked veel vaibunud pole.
Õhtu lõpetaja Taanist oli tolle õhtu etteteada favoriit ja tegi oma värki hästi, kuid eelmise duo järellained töötasid neile vastu. Dark elektro-postpunk töötab sissepoole, eelnev aga väljapoole, kui te aru saate, mida ma silmas pean.
Tühjaks jäänud trummari tool Little Fury selja taga vaid võimendas tühjustunnet.
Laupäev: jooks kolme lava vahel
Tõepoolest jooks, aga jooks kuhu ja jooks kellega? Jooks mida ja jooks kui palju? Millised astraal-eksistentsiaalsed valikud ja/kui aega on jäänud vaid üks öö!
Alustasin Sveta baari World Clinicu lavalt, kus alustas õhtut soomlaste Trees, mis tegi hipi-folk rocki ja jäin seetõttu ilma Rohelises Saalis metalli laval samal ajal alustanud õhtu esimesest nimest Kannabinõiast. Kanna abi, Nõid! Kahju, kuratlikult kahju, ent enne Kivi Paber Kääridesse (edaspidi KPK) suundumist põikasin ikkagi sisse Rohelisse Saali ja jõudsin näha Vilniusest pärit NRCSSST-i lõppu. Teadmata, mida too tähekombinatsioon endas peidab ning kuigi bänd väidab end viljelevat post-black metalit, mis oma morbiiduses ei tõota tihti just helgemaid elamusi, oli soundi puhtus ja mingi tajutav atmosfäär see, mis juba hoonest väljaspool lasi eksimatult panustada, et tasub siseneda. See, mis teise korruse akendest end tänavale pressis, kehtis sees juba täistuuridel. „Atmosfääriline post-black metal“, seisis ka bändi tutvustuses, mida igases see siis tähendab, ent atmosfääri oli.
Kodumaine Kaschalot KPK-s – andis möödunud septembris välja plaadi instrumentaalse intellektuaalpost-rockiga. Plaadi nimi on „Whale songs“ ehk vaala laulud. Kuigi laval ei laulnud isegi ühtainust vaala, bändi liikmetest rääkimata, jätkus kuulajaid, kes naudivad muusikalisi keerdkäike ning siit Linnuteeni ja tagasi kulgevaid arenguid. Seda enam, et bänd tegi endi sõnul etteastest live-videot ja palus kuulajatel võimalikult loomutruud välja näida. Teiste jaoks taas veidi monotoonne.
Tagasi Svetas ja Queen of Spade.
Teadjama rahva jutt käis selle ümber, et bändi jänkist manager on saalis ning peagi terendab või siis ei terenda poistele tuur USA-s. Pigem terendab.
Olles näinud neid aasta tagasi KPK-s ja paar korda unblugged ehk akustilise kavaga (viimati samal päeval Aivar Meose plaadipoes World Clinic ehk linnalaval), teadsin, mida oodata. Oli parem kui aasta varem. Taaskord taipasin kui erinev on akustiline sellest, mis bänd suurel laval võimudega korda saadab ning nii mõnigi julges lausa kahelda akustilise kava mõttekuses. Taaskord nagu tol õhtul veel korduvalt, kogesin seda, et bänd ei pruugi mitte alati esimese looga ennast maksma panna. Reeglina, kui bänd ei suuda seda kahe esimese looga, siis ta seda sel õhtul ei teegi. Queen of Spade suutis minu jaoks tööl hakata nii enam-vähem kolmandaga. Kui vaieldava panusega kaunis taustalauljanna välja jätta, toimib too „Padaemand“ triona. Lugudes pole midagi sellist, mida poleks olnud rock musas juba viimased ligikaudu nelikümmend-viiskümmmend aastat. Sõnum kui selline – kui seda üleüldse leidub, on banaalne! Lood oma arendustega kestavad saalist kuulaja sisetunde järgi keskmiselt seitse minutit, aga tüübid teavad eksimatult, kuidas lugu täpselt kulgeb ja mis peamine – ilmselt naudivad oma tegemist. Päeval poistega kohtudes mainisin, et nägin kevade esimest, kollast liblikat. Trummar Siim Koppel vastas, et ta olla näinud metsas suisa nelja. Loodetavasti tuleb neil siis kuldne suvi.
Nii, nüüd selgus, et vahepeal olla metalli laval ära käinud Barren Womb ning bändil olla metalli lava kohta erakordselt hea pungi vaib.
Olla töötanud juba esimesest taktist. Hiljem sain teada, et trummar oli trummidel oma tasakaalu(tuse) võimeid proovile pannud, selles halastamatult läbi põrunud ja end veriseks kukkunud. Ju siis oli nii. Ei tea kinnitada. Bänd polnud esimest korda Eestis ja seetõttu oli neid, kes teadsid, mida oodata.
Sel õhtul jagus õlut, verd ja kukkumisi.
Järgnenud Apey and the Pea olla meenutanud Rammsteini mõõdukamat ehk laiatarbe versiooni. Kui soovite, siis näiteks laevakruisil kuulamiseks.
Kuna bändide vahetumine võtab aega ja kohapeal passimine seda kadu tagasi ei tee, liikusin taas KPK-sse, kus oli poolesmastis juba Up to Sky – trio trummarist, sündist ja mehest, kes mängib bassi peal ka kidra rifid, plus veel laulab.
Olles tol õhtul juba üsna mitmet power-bändi kuulnud, ei olnud kerge kohe pihta saada tolle koosseisu olemusest. Kergemaks ei teinud koha õhustik, mis ei pruugi olla kooskõlas igaühe arusaamaga live-muusika klubist. Veidi tüütugi. Eriti neile, kelle jaoks KPK on eelkõige söögikoht. Eriti siis, kui saal püsti rahvast täis ja hingata raske. Ent midagi toimus, bänd suutis visa põikpäisusega olukorda järjest rohkem enda kasuks pöörata ja hetkeks, kui nad lõpetasid, olin taas ühe pundi konsteptsiooni enda jaoks selgeks mõtestanud.
Sellele samas järgnenud Ceremony oli eelneva info põhjal suurimaid ootusi kogu TMW-l üldse ja nagu pahatihti ikka, jagas arvamused kaheks. Kui mitte arvestada neid, kelle oma sinna kuhugi vahepeale jäi. Mina näiteks jäin.
Bändil on maine, bändil on suhtumine ja kindlasti sisemine veendumus selles osas, mis nad teevad.
Bändi naistrummar teatas kohe alguses, et kuivõrd neid ootab veel samal õhtul üks teine etteaste, siis pikka sissejuhatust nad ei tee, mis oli ka hea. Bändi teine osaline mängis kidral ka bassi käigud ning laulis. Taas sai kahene koosseis terve bändi eest. Mees-naine nagu orkester.
Dark wave/postpunk, meenutas Joy Devisionit, Fall´i, mingit Saksa undegroundi ja krauti. Kõik see tundus nii tuttav ja samas tüütu oma minimalismis, oma paari fraasi pikkuses lüürikas. Lood tundusid venivat, kuigi mootor hoidis kõik ilusti koos. Bänd oma hüpnootilisuses vajanuks just kui teistsugust lava ja klubi fiili. Sama undegroundi kui bänd ise. Samas sai tumedat ihkav kuulajaskond just seda, mida otsima tuli. Tegelt oli hea, pigem „jah“.
Ocean District metalli laval meenutas veidi Kachaloti: instrumentaalne power riffi muusika. Tõsi oli meloodilisem, ehk isegi jõulisem. Mäng ei käi punktivõidule muusika keerukusastme vallas, panus on emotsioonil, mingil nostalgia-laksul.
Bänd, mis tegutseb juba seitmendat-kaheksandat aastat; mullu helikandja välja andnud ja vahetult enne TMW-d taas video ühele loole meisterdanud, on mingil põhjusel keskendunud külma sõja aegsele tuumakatsetuste motiivile. Kuivõrd sõnalist osa bändi muusikas pole (peale vanadest õppefilmidest vm pärit lausekatkete, mida bänd digi-vahendite abil kitarririffide taustaks taasesitasid), siis piirdub kõik aimatava meeleoluga. Vähemalt sellele, kes videosid näinud pole või bändi enda seletusi pole lugenud.
Metalli laval järgnesid nüüd Pedigree ja seejärel Zahir. Mõlemad tehniliselt paigas nagu ka sound selles saalis kogu õhtu vältel. Sama saab väita ka Sveta baari kohta. Mingil kombel mõjus Pedigree masinlik täpsus neist kahest kaasakiskuvam. Kinnitus jälle väitele, et järjekord ei tee bändi laivi heaks, vaid see „miski“. Zahir oli teinud lühikese etteaste kaks päeva varem linnalaval EKA aulas. Seega, kes kohal olid, teadsid ka, mis tulema pidi. Todasama uut materjali esitas Zahir mullu ju ka EKA uue maja avamispeol. Mitte, et muidu poleks bänd oma maine vääriline.
Zahir andis möödunud aastal välja plaadi, mida nii mõnigi neti-keskkond pidas aasta parimaks või vähemalt midagi sinnapoole. Zahir on nähtus, mis justkui ei vajaks soundchecki. Bänd töötab sisemisel raevul. Kitarride feedbacki ulg asendab kõike, mis muidu tuleks täppishäälestusega paika sättida. See on vananeva postpungi raev ja eluväsimus. Taas eelpool nimetet Falli või Can´i. Bändis on kolm kitra, mis asendab vajaduse bassimängijat kasutada. Tol õhtul tahtnuks rahvas Zahirilt lisalugu(sid) ja bänd olnuks valmis ka mängima, aga ajakava ei võimaldanud.
Värske õhu kätte tulles kohtasin trepil Up the Sky trummarit Sven Seinperet, kes kiitis samuti Pedigree etteastet ja mainis pisukese kahetsusega, et just temast oleks võinud saada tolle bändi praegune trummar, kui eelmine lahkus. Nimelt olla bänd teinud talle pakkumise enne kui Maik´ile, kes praegu Pedigreel trumme lööb. Tema aga magas pakkumise maha. Lohutasin Sveni, et ta ju ei jõuakski igalpool trumme taguda, millega ta nõustus. Tegemist on Eesti maineka ärajalutava trummariga, kes jalutas telesaates minema Rainer Ildi nimelisest üksusest. Õigesti tegi, arvan ma.
Mängutehnika, millesse ta paneb kogu oma keha, võiks tõepoolest sobida pigem karmile show-bändile.
Õhtu lõpetas metalli laval Cumbeast Soomest, mainega tegija, olla värskendav sõõm olnud. Kahju, et ei näinud.
Finito ehk õhtu viimased staarid
Õhtu tundus mööduvat järjest kiirenevad tempos. Mingi aeg teekonnal punktist A punkti B liikudes F-hoone hip-hopi saali sisse vaadates, üllatas sealne tühjus. Laval oli hetkel keegi üksiküritaja nuppude ja muu tehnikaga, mille nimegi ma ei tea.
Arvasin vaekausi pigem hiphopi kui rocki kasuks kalduvat. Maja ees levis võimas kanepiaroom ja võimalik, et fännid olid lihtsalt korraks välja jointile läinud.
KPK laval lõpetas õhtu Tokyo Taboo, mis oli taas üks oodatumaid. See, kes ootas puhast pungi suhtumist, napis lateksis mööda laudu püherdavat naislauljat platformkingades ja palju tsirkust, seda ka sai. Paljud ei tahtnud ja seetõttu ka ei saanud. Pärast Ceremonyt võis liiga primitiivne suhtumine muusikasse õõnsalt mõjuda. Kui aus olla, siis polnud ma selle pundi tausta uurinud. Seetõttu tuli mulle kõik üllatuseks. Võimalik, et just seepärast bänd ka vastuolulisel moel meeldis. Muusikaliselt polnud seal midagi sellist, mida Nina Hagen, Siouxie and Banshees või minugi poolest toosama Gwen Stefani poleks juba teinud. Kõik kokku jättis mulje, et seal on kõike, mis jääb samas tabamatuks. Nagu kõike ja mittemidagi. Ei mingit üldist nimetajat, mille järgi bändi määratleda. Lihtsalt show ja tsirkus.
Tolle õhtu ühe parima punk laivi tegi väidetavalt hoopis Psühhoterror Erinevate Tubade Klubis ehk Narva Station laval.
Samal ajal tuli Svetas ehk World Clinicu lavalt Soome softimat garaaži rokki bändilt Teemu & Deathblows – üldse mitte halb, aga surmalööki püüdis see bänd anda sulepadjaga. Soomest ootaks midagi enama desosterooniga tulevat. Laulja ja front Teemu märkis lugude vahel, et Tallinn meeldib talle ja ta kaalub siia kolimist. Vaatame-vaatame seda.
Sellele järgnes Taiwani saarelt pärit hiinlaste bänd, mille ligikaudne hääldus pidi erurooplasele olema – SEN. Meos oli varasemalt võrrelnud bändi Hiina ekvivalendiga post-pungi lainele. Bändi looming koosnes nii erispalgelistest lugudest, mõjutustest ja komponentidest, et neid ühe tekli alla mahutada tundus võimatu. Frontmani metalcore maneer laulda, milles minu roostes hiina keele tõttu läks kaduma ilmselt väga sügav sõnum, konkureeris peamiselt mahedate new/dark wave kitarridega, mida toestas omakorda aeg-ajalt vaid aimatav sünt. Mingi hetk hakkas teine kitarrist hoopis elektritrumme mängima ja tegemist oli, nagu selgus, instrumentaalpalaga. Kui eelmisel päeval samas laval olnud Jaapani duo Moja elas laval väljapoole ehk saali, siis Taiwani kvintet sissepoole. Muidugi neid riike ei tasu ka võrrelda.
Neil, kel veel jaksu, lubas Meos ka plaatidelt muusikat mängida. After-partyle oli saabunud Helen Sildna ja org.komitee. Ilmselt oli mujalgi pidu veel käimas.
Mina lõpetasin omalt poolt selleks aastaks.
Kokkuvõtteks haarab TMW kõiki endaga kaasa. See on nagu „pidu sinus eneses“, kui Hemmingway´d tsiteerida. Samas ununeb melus sageli eesmärk. Kui palju me saame sealt Eesti muusika promomiseks? Palju aitab igaaastane suursündmus muusikat eksportida? Kui palju saavad osalised kontakte, mis tõepoolest neid edasi viivad? Nõuandeid, vihjeid? Muidugi tavakülastaja saab kuulata palju uusi bände või valib vanad lemmikud. Ometi on TMW funktsioon mõniti erinev Augustibluesist, Hard Rock Laagrist või Sweet Spotist. Kus on Eestist pärit läbilööjad piiri taga? Eesti edulugu? Kui keegi räägib, et selle piduriks on musa tarbimise üldine mõõn, mille taga on striimimine ja see, et keegi plaate ei osta, siis mis takistab Eesti musa striimine? See, et võistlus rahvusvahelisel turul on karm? Aga jõudude vahekord oli meie kahjuks ka vinüüli-ajastul? Üheteistkümnes TMW sai läbi, aga aruandlus teatavasti käib alati takkajärgi. Võimalik, et nüüd oleks aeg oma „raamatupidamine“ korda teha.
Arvi Triipkood-Tapver
Rada 7