Nils Berg rändab mööda ilma, teeb oma telefoniga videosalvestusi kohalikest, (kes eelistatult laulavad või muusikat teevad) ning kasutab neid klippe oma improvisatsioonideks.
Tema jazz on katsetuslik, ent mitte niivõrd eksperimentaalne, mis on enam-vähem kindlalt väljakujunenud, radikaalne ehk piire lõhkuv jazzi alaliik, kui just tähenduses „katse“ või mänguline.
Ei ole õiget ega vale kokkumängu, kogemusena sobivad justkui kõik lahendused.
Tahtnuks ignoreerida lava taustal jooksvaid stseene kui lisandit, teisejärgulist garneeringut helimaastikule, et keskenduda rangelt muusikale, aga peagi selgus, et see pole võimalik. Berg kasutab video helisid nagu soundtrack´e ja/või kohati vist ka taustasalvestusi oma arvutist omamoodi instrumendi või mehhaaniliste muusikutena, mida ei saa kokkumängu seisukohalt eirata.
Trio alustas suurema tseremooniata, veidi arglikult. Fooniks äratuntavad teatriorkestri unisooni püüdlevad häälestamishelid (või selle imitatsioon).
Kaadrid koos heliga ekraanilt hüplevad kaootiliselt Industani poolsaarelt Karpaatideni ega kipu ilmtingimata trio helipildiga kokku minema.
Tekib filosoofiline dilemma, kas näiteks raadiot taustaks kasutades musitseerides oleks aus vastuvõtjat muusikariistaks nimetada. Vastus on lihtne – pole õiget ega valet. Kui prooviruumi seina taga tänaval hakkab ootamatult tööle õhusurvehaamer või hoopis naabri pesumasin ning muusikud suudavad neid müratekitajaid ära kasutada, nendega dialoogi astuda, siis on see näide avarast mõtlemisest. See pole enam lihtsalt proov, aga ka mitte päris tüüpiline jämm. Lihtsalt elav muusika, ettekirjutamata stseneeriumi järgi.
Berg paneb salvestused käima, mängib saksofoni selle peale ning stsenaarium on talle muidugi ette teada. Trummar ja (kontra)bass teevad sama. Dirigendiks on seesama salvestus, mis neid juhib. Dirigendiks, mitte fooniks.
Lihtsalt kaadrite vahetumine ei kattu kohati trio poolt mängitavaga, ei meloodias ega rütmis. Otseselt ei sega, aga ei toeta ka.
Ent nagu mängu puhul ikka võib igal hetkel kõik muutuda.
Ligikaudu poole kava peal vahetas Berg saksofoni flöödi kasuks ja seekordne taust andis vaid vihje järgneva etüüdi alguseks ning vakatas seejärel. Bänd sai vabad käed ning miski ei häirinud nendevahelist improvsatisooni, milles nad end põhjendatult nii tugevalt tunnevad. Bassist Josef Kallerdahl mängis vaheldumisi kontrabassi ja kõlakastiga Hohneri basskitarri vintage versiooni.
Pala lõppedes vahetas Berg flöödi taas saksofoni vastu, kaadrisse ilmus aga Bhutani tütarlaps, kes laulis võhikulegi kergesti tabatavat meloodiat ning tegi seda eelnevaist kindlama intervalliga. Tulemuseks oli traditsioonide, erinevate tsivilisatsioonide sümbioos. Vahemärkusena – tolle klipi olla üles võtnud riigi tulevane minister, kes varasemalt mainekas bloggi pidaja olnud.
Nüüd järgnes klipp Birma ehk Myanmari mees- ja naistudengist, kes esitasid impro ajatus jazzi võtmes, mis andis võimaluse trummaril Christopher Cantillol näidata oma virtuoossust – motiiv arusaadav ning võimalusi variatsioonideks ohtralt.
Ekraanile ilmus Jaapani rahvarõivais mehed, kellest üks mängis hoogsalt keelpilli shamiseni ja trio oli kaks virtuaalset liiget juurde saanud. Kooslus toimis.
Tundus, et võtmesõnaks oli korduste intervall ehk rütm. Mida kindlam, seda tajutavam ja arusaadavam oli tulemus. Berg on muusik, kes kogub elamusi – oma reisidel bändiga, musitseerides või siis inimestega suheldes. Tundub, et tema jaoks pole ka sellest lugu, kui taustahelid ei kinnita trio enda harmooniaid või improvisatsioone. Nagu erinevaid keeli kõnelevad inimesed erinevatest kultuuridest peavad arvestama paratamatusega, et osa vestlusest võib tõlkes kaduma minna. Lihtsalt Berg teab, kuidas laev taas sadamasse tuua.
Nils Berg Cinemascope
29. november kell 19.00
Fotografiska, Tallinn
koosseis:
Nils Berg – puhkpillid ja elektroonika
Josef Kallerdahl – kontrabass, basskitarr
Christopher Cantillo – trummid
Arvi Tapver