Kõigepealt peab teadma mõned põhitõed:
*Sitaril ja gregooriuse laulul on sarnane kui mitte kattuv modaalsus ja heliredel.
*Nishat Khan pärineb sitarimängijate dünastiast, kelle tehnikal põhineb kogu tänase India sitarimäng, kuulus Ravi Shankar oli nende õpilase õpilane. Nishat ise on vähemalt enda sõnul maailma kiireim sitarimängija.
*Nii Vox Clamantis kui ka Nishat Khan olid mõlemad juba mõnda aega otsinud koostööd, mis viiks nende käimasolevaid projekte uuele – puhtamale ja siiramale tasandile. Seetõtttu nimetavad nii koorijuht Jaan-Eik Tulve kui ka Nishat Khan toda koostööd kohtumiseks kõrgemal.
Meie kohtume Vox Clamantise koorijuhi ja helilooja Jaan-Eik Tulve ning sitarimängija Nishat Khaniga õhtulauas Vanalinnas, kuhu nad on saabunud pärast viimast, kolmandat proovi, päev enne esinemist Nigulistes esimesel advendil. Keegi veel ei tea, et selleks puhuks sajab järgmiseks päevaks lumi maha.
Nishat sööb kana ohtra tabasco ja valge veiniga.
Vestlus toimub kahes – eesti ja inglise keeles.
Kuidas sai alguse selline koostöö kahe väga erineva kultuuri, kahe erineva tradistiooni vahel nagu India sitar ja gregooriuse laul?
Vastab Nishat Khan
Ma olin juba aastaid teinud projekti „Meeting the Angels“ (tõlkes „Kohtumine inglitega“) ja olin jõudnud oma elus mingisse kindlasse punkti, kui ma kuulsin esimest korda Vox Clamatist – absoluutselt kaunist, taevalikku muusikat ja ma taipasin, et on aeg järgmiseks sammuks viia sitarimäng uuele tasandile. Võtsin ühendust ühiste tuttavate kaudu. Läks mõni kuu aega ja ma kuulsin nende esinemist Antwerpenis. Me lõpuks kohtusime, rääkisime ja tegime ka ühe proovi koos. Suvel siis saime teha paar päeva proovi.
See on väga eriline projekt. Me kommunikeerime järgmisel tasandil, vaimselt uues dimensioonis, kus kohtuvad kontsepsioonid, esteetika, personaalsus ja ideed-mõtted. See on väga suur õnn.
(kohvikus kõlab meie jutu taustaks igihaljas „Singel Bells“)
Samas on see vastuvõetav ka kuulajaile, sest muusika on väga siiras ja puhas. Laul ise on sügav, puhas, kaunis ja lihtne. Selleks, et sel tasemel kommunikeeruda, peab inimene ise olema samale tasandile jõudnud. Too esimene kohtumine oli saatuslik mitmeski mõttes. Selline projekt sellisel tasemel on väga suur õnn.
Millal see kõik toimus?
Niishat: „See oli eelmisel aastal. Aasta tagasi.“
Jätkab Jaan-Eik Tulve:
Nishat kirjutas mulle aasta-paar tagasi ja me olime Vox´iga (Vox Clamantisega -toim.) selliseid koostöid ka varem teinud. Seetõttu India sitarimängija pakkus mulle kohe huvi, et selline koostöö üles ehitada. Kohtusime tõepoolest ühel meie kontserdil Belgias, Antwerpenis. Pärast seda suvel korraldasime paaripäevase proovi-sessiooni Talllinnas juba. See oli esimest korda midagi ühist kokku sobitama. Esimene kohtumine oli juba üsna viljakas
Rääkisin Anne Ermiga, kes oli nõus meid kohe programmeerima Jõulujazzile. Niiviisi ta on läinud. Kui selliseid koostöid teha, on tähtis leida ühisosa. Minna teisele tasandile ja vaadata, mis meid seob. Meie vanamuusika ja India muuusika on esimesel vaatlusel üsna kauged, aga lähemal vaatlusel, kui natuke seda soojendada, selgub, et on palju ka ühist.
Mis hakkab kõnelema ise muusikat tehes, on aeg. Aeg ühe loo jooksul, et see lõpuks mõjuma hakkaks. Aeg ja värvid. Leida pika aja vältel, kuidas värvid kokku sulanduvad ja mis tulemuse see sulam annab. See on huvitav.
Ma saan aru, et teil oli mõlemil töös projektid, mida tahtsite uuele tasandile viia ja siinkohal kahe sulandumisel need kohtusid?
Jah, tahtsime uue hinguse leida. Meie oleme lihtsalt erinevaid koostöid teinud – Tuneesia laulja Dhafer Youssef, Iisraeli muusikutega oleme teinud. India muusikaga pole teinud, aga kokkusulatamise kogemus meil on ja sulatamise soov ka on olemas. Nishatit on aastakümneid huvitanud gregooriuse laul ja oma muusikat sellega kokku panna. Teda, ma saan aru, vist ei rahuldanud eelnev koostöö selles vallas ja tahtis ka teisele tasandile minna. Sellepärast ta vist jõudiski meieni.
Kas Indias on sitarimängul ka erinevates regioonides erinevad tehnikad, erinevad koolkonnad?
Nishat: Tegelikult ma pärinen sitari-traditsioonidega perekonnast, kus ma olen kaheksas põlvkond katkematut liini sitarimängu. Sitar on meie perekonna evolutsioon. Kõikjal Indias, kõikjal maailmas mängivad põhimõtteliselt meie sitari-stiili. Mu isa, mu onu, mu vanaisa ja tema isa. Meie muusika on selles mõttes täiuslikkuseni jõudnud.
(taustamuusika kohvikus on vahetunud ja kõlab „White Christmas“ -toim.)
Instrumenaalne stiil esitada muusikat, muusika väljendus. Meie esitame küll ainult instrumentaalset muusikat, ent me leiutasime meetodi mängida vokaalset stiili sitarit. Vokaalne stiil India muusikas on meie perekonna leiutis. Ainukordne situatsioon. Isegi Ravi Shankar oli minu vanaisa õpilase õpilane. See on meie perekonna mõju Inda muusikale, igale muusikule, sest me kõik, igaüks oleme ja olime instrumentalistid. Meie perekond populariseerid sitari maailmasse.
Kuidas Sina induna tajud gregooriuse laulu? See on väga erinev India muusikast ja seda enam, et tegemist on vanamuusikaga. See pole isegi Eric Clapton või mõni teine läänemaine rock star.
Jah, muidugi. Gregooriuse laul, muusika, sõnad on väga ainulaadne. Kui ma esimest korda kuulsin seda, ma sain kananaha ihule. Ma nutsin. See oli 1995. aastal, kui ma kuulasin vanu gregooriuse laulu salvestisi. Minu plaadifrma helistas mulle ja pakkus mulle koostööd millegi sarnase vallas, aga ma ütlesin ära, sest ma tahtsin gregooriuse laulu, seda õiget. Gregooriuse laul meenutab oma modaalsuselt – sellepoolest, kuidas laul liigub, väga palju seda India muusikat. Üksikud noodid; see, kuidas fraase mängitakse; kuidas modaalsus liigub, on väga sarnane India klassikalisele muusikale.
(Nishat esitab tõestuseks mõne fraasi India heliredelist taustaks „Let it snow“)
Ent lisaks sellele peab olema mingis mõttes eriline inimene, et seda esitada. Ma olen ka maailma kiireim sitarimängija. Ma mängin gregooriuse laule lihtsas, väga kindlas võtmes, samas pole see aga lihtne, sest gregooriuse laul on sügav. Seetõttu tuleb minna omaenese sügavaimale spirituaalsele tasemele, et seda sealt välja saada ja pühitseda/tähistada igat nooti. Iga noot on pidulik, omamoodi pidustus. Ma leian, et see on väga paeluv, mistõttu ma seda koostööd teengi. Mult on küsitud korduvalt, miks ma seda teen. Ma ei suuda seda seletada ja kui keegi ei suuda sellest aru saada, siis ma ei soovi seda ka seletada. Ma olen mänginud 2008. aastal gregooriaanliku muusikat Royal Albert Hallis Londonis koos BBC kooriga ja olen esinenud kõikjal mujal, aga ma tahtsin teha midagi erilist, mis puudutab hinge. See on religioosne muusika. Meie kui inimesed oleme kõikvõimsa silmis üks looming. See, kuidas me muusika abil liigume ja kommunikeerume, näitab, et kuigi me oleme erinevatest kultuuridest pärit, suudame siiski suhelda ja suhestuda. Kohtumine samal platvormil, kus omavahel rääkida.
Kuna te just tulite proovist, pean küsima, kuidas on läinud?
Imeilusti! Suurepärane!
Jätkab Jaan-Ei Tulve:
Koostöö puhul on minu jaoks oluline leida ühisosa. Seda, kas seda on või ei ole võimalik leida, seda ühist lainet. Mingitest väärtustest me saame ühte moodi aru. Kui seda poleks, siis teha seda pulli või raha pärast samal ajal, kui teine pool tahab teha sisulist, oleks väga raske. Nishatiga on need päevad läinudki nii, et leida sellest muusikalisest väljendusest, aja mõistest ja kõlalistest värvidest seda, kas me saame ühtemoodi aru. See pole iseenesest mõistetav. Kui kaks eestlast, kaks eurooplast saavad millestki oma mälu ja tausta tõttu ühte moodi aru, siis see on lihtne. Indiast tulnu ja eestlase vahel tuleb seda tunnetust häälestada. See on hästi läinud, oleme leidnud ühised arusamad. Kui kontserti teha, siis muusik on alasti ja midagi varjata ei saa ning ega kuulajadki riideid näha taha. Tahavad näha, mis on inimese sees – hingge ja südant. Kui juba proovi käigus, ettevalmistamise käigus on õnnestunud neid sisemisi tundeid avada, siis on see korda läinud. Suvel proovisime ja nüüd kolm päeva proovi teinud. Mina olen väga rahul, eks saab näha, kuidas see ettekandel õnnestub, aga proovide käigus oleme liikunud samas suunas ja väärtsutame, otsime sama. See toimib.
Ootused on vist väga kõrged? Mida on kuulajatel oodata?
Nishat: Oodake ootamatut! On suurepärane kogeda instrumendi ja hääle, vokaali kohtumist, nende ühendust. Absoluutselt kaunist, kõige puhtamat muusikat. Muusikalises mõistes, vaistlikult igat nooti, igat meloodiat, puhtust. Sitari pikad noodid imiteerivad laulu, häält. Sitari oma puhtaimal kujul, oma helistikus on midagi sellist, mida nad pole kunagi varem oma elus kogenud. Seda peaks nad ootama.
Tulve: Ega mul midagi lisada ole. Nagu kunstinäitusel teavad kõik, mis on punane ja sinine, aga ometi on seal visuaalsetes kompositsioonides midagi uut kokku pandud, kuigi samas tutavlikku. Midagi ootamatut. Kes on varem gregooriuse laulu kuulnud, kes sitarsi mängu kuulnud, teavad seda, aga siin on uus sulam, uus väljendus. Me ei püüa midagi uut teha lihtsalt uue pärast, mida pole varem tehtud. Siin on ikkagi meie sissepoole otsiv ühisosa. Sakraalne ühisosa. Sakraalses mõttes ühindus. (ütleb seda ka inglise keeles Nishatile –toim.). See on kõige olulisem.
Nishat: See on tõsi – mida võiks keegi ootama? Kuidas võiks seda kellelegi öelda? Peaks ootama kogemust. Puhtaimal kujul muusialist suhtlust, kommunikeerumist. Puhast muusikat.
Niguliste muuseum
- detsember kell 19.00.
Koosseis:
Nishat Khan
sitar
Vox Clamantis:
Anna Mazurtsak
sopran
Liisi Promet
sopran
Mari-Liis Urb
sopran
Jaanika Kuusik
sopran
Kadri Hunt
alt
Mari Kalling
alt
Miina Pärn
alt
Lodewijk Van Der Ree
tenor
Sakarias Jaan Leppik
tenor
Sander Pehk
tenor
Ahto Õnnis
tenor
Taniel Kirikal
bariton
Tõnis Kaumann
bariton
Aare Külama
bass
Ott Kask
bass
Arvi Tapver