Kalevipoeg – proto-maniakk ja grupeeringu liider
(Uuem rauaaeg või ka u. 2500 aastat ema)

Eesti esimaniakki (ikkagi eepose kangelane ja seega tinglikult rahvuse isa) puhul tuleb teha väike mööndus – temale võivad pretendeerida tahtmise korral ka soomlased, karjalased, ingerlased või veel mõni Läänemere hõimurahvas. Jah, me oleme põlistanud endile mehe, kelle esialgne elupaik pole sugugi kindel, tema elukombed ja käitumismuster aga kõnelevad enese eest.
Kalevirahvas kui selline asus kuskil Laadoga järve ümbruses. Siiski on tegemist esimese kirjaliku ülesmärkimisega Eesti rahvuspatoloogiast. Tõsi, oma paartuhat aastat pärast asetleidnud sündmusi kahe arsti poolt, keda võib pidada proto-maniaki esiisadeks.
Tähtsamad sümptomid Kalevipoja käitumises: Venemaalt laudade virutamine (kleptomaania alge); seksuaalse lodevuse ilming seoses Saarepiigaga (väidetavalt isegi vägistamine), mis päädis vaese neiu surmaga (seksuaalne surutis võimaliku alaväärsuskompleksiga lapsepõlvest, mis väljendus pidurdamatu agressiivsuspuhangutena); joomareis Soome sepa poole, mis lõppes sepa poegade tapmisega (joomahullus, ohtlikud käitumishäired ja tõsine tendents vägivallale); teekond maailma lõppu, mis päädis järjekordse tapatalguga; retked allilma, tulemuseks orgia kohalike teenijapiigadega ning taas verevalamised sarvikutega ja loomulikult põhjendamatud ksenofoobiast tulenevad pidevad konfliktid sisserändajate rahumeelsete väesalkadega.
Pisamatest rikkumistest peab märkima Sarviku aheldamise seina külge ja Lapu targa Varraku röövimise oma laevale, mis annab kaks episoodi seadusevastast vabadusevõtmist. Lisaks suuremahuline grupiviisiline kelmus Vetevaimu vastu, mis tasub lahti kirjutamist kui klassikaline organiseeritud kuritegevuse stiilinäide.
Niisiis: Kalevipoeg asub lahendama kahe sortsi/pahareti tüli mingi soo pärast. Kinnisasi kuulus ilmselt hoopis Vetevaimule, kellele Alevipoeg kui Kalevipoja rühmituse tähtsuselt teine mees tegi pakkumise, et jätab kinnistu jagamata, kui vaim toob kübara täie hõbedat (tüüpiline väljapressimine), kuid eemaldas kübaralt põhja, mistõttu ohver ei suutnudki kübarat väärismetalliga täita. Tulemuseks see, et vaim jäi ilma nii kinnistust kui ka hõbedast.
Loomulikult kuritegelikule teele asumine iseenesest ei tee kellestki maniakki, ent näitab psühholoogilist profiili.
Kui lisada kõiksugu maastiku ümber kujundamised, kivide loopimised, sortsidele laudadega pähe tagumised, siis ei jää kahtlust, et tegelast valdas maniakaalne ja vastupandamatu ehk kompulsiivne vajadus midagi kogu aeg ühest paigast teise tarida, lõhkuda ning samal ajal ehitada. Vähimagi mõõdutundeta!
Üks huvitav motiiv läbib veel eepost – Kalevipoja narkolepsia ehk kroonilise neuroloogilise kontrollimatu unevajaduse hood. Jõuab ta Soome randa või sealt tagasi, naaseb ta ilmalõpust või allilmast, sõjast või Venemaalt – koheselt peab ta magama heitma, mistõttu meie isamaa on täis Kalevipoja magamisasemeid.
—————————————————————————-

Veel paar näidet muistenditest enne faktiliste isikute juurde asumist. Ikka selleks, et näidata, kui sügaval on maniakaalsuse juured.

Rehepapp
(Täpsed sünni- ja surmadaatumid teadmata, ilmselt 19. sajandi esimene pool või ka 18. sajandi lõpp.)

Kurikuulus okultist ja pettur, teenis elatist peamiselt mõisades ning taludes alltöövõtjana öövalvuri palgal, kuigi pärimuses kõike muud kui töötegemist lugeda võib.
Jahmerdas surnute hingedega, mis paneb oletama, et ta kas põdes oma illusoorseid luulusid või lasi lihtsameelsetel oma luiskelugudest petta. Manipuleeriva iseloomuga nekromantik.
Raskekujulised paranoia sümptomid, mis teistes oludes võiks kaastunnetgi äratada, ent isegi juhul, kui ta omaenda skisofreenia all kaaskannatajaks oli, ei muuda see olematuks fakti, et tema maaniate all kannatas sisuliselt terve kogukond.
Sageli ilmnes pealtnäha süütu tembu käigus Rehepapi maniakaalne sadismus.
Peamiselt valiski oma petuskeemide ohvriks korduvalt Vanapaganat või mõisnikku, aga ka väiksemaid tonte. Omandas võõrast vara.
On teada juhtum, kus Rehepapp oma töökohal ulualust pakkunud Vanapagana abiga röövis Roomas paavsti viinakeldrit.
Kui lisada veel episood, kus Rehepapp jultunult mõisahärra söögisaalis purjutab (kasutades selleks märkamatuks tegevaid erivahendeid – kevlar vms) ja hiljem alatult tolle tütre võrgutab, siis võime oletada, et meest vaevas sügav deliirium ehk krooniline joomahullus, milles tulenevalt ta tõepoolest üleloomulikke olendeid näha võis.
Rahvapärimus teab Lõuna-Eestis tegutsenud rehepappi, kes omaenede koera eest kõrtsu pakku jooksis. Tüüpilise alkohooliku käitumismuster.
Vanemas eas hakkas Rehepapile ilmselt tunduma, et ta omab ravitseja võimeid (järjekordne luulu), milleks tal muidugi igasugune atestaat või tegutsemisluba puudus. Seega patoloogiline valetaja ning kleptoman peale kauba.
Valdavalt said Rehepapi heausksed patsiendid rängalt füüsiliselt ja ka vaimselt kannatada. Heaks näiteks on Rehepapi meetod ravida mitmesuguseid ihuvaevusi sulatina silma valamisega.
Kui valeravi jõudis patsiendikaitse ühingusse arutlusele, suutis Rehepapp osava manipulatsiooni teel tõestada nagu oleks patsient „ise“ endale tina silma valanud. Selleks tuli ilmselt nahhaalselt saatelehti võltsida ning patsiendi ja enda nimed ära vahetada. Sertifitseerimata nõiatohter ja riukalik soolapuhuja.
Tema tegutsemisele oligi iseloomulik keerutamised ja sõnaväänamised. Oleks omanud häid eeldusi vandeadvokaadi praktikaks või ka väljavaateid suures poliitikas. Igati meditsiiniline juhtum.
Tegelaskuju on andnud Eesti sõnavarasse mõiste „rehepaplus“, seda eeskätt majaduse ja poliitika valdkonnas. Mõiste võtabki kokku petise ning kavaldaja koondkuju, mis elab edasi keeles juba iseseisvat elu. Algselt siiski perifeerse iseloomuga salakavala talupoja prototüüp, kes nägi kõiges võimalust mõneks pisiriisumiseks või sigaduseks. Tõenäoliselt ealiste iseärasuste ja seniilsusega tõbi vaid süvenes, mistõttu tekkisid kujutelmad saatana sagedastest öistest külaskäikudest ning muud halutsinatsioonid, mida veelgi raskendasid öised eluviisid ning sellest tulenev depressioon.

—————————————————————————————-

Või võtame veidi lokaalsema, samamüütilise pervo:

nn. Ülemiste Vana(ke)
(sünnitaatum pole teada ja mõningatel andmetel tegutseb tänini)

Tegutses Tallinna külje all.
Tõenäoliselt suurim potentsiaalne massimõrvar Eesti kultuuriloos. Põeb/põdes maniakaalset tungi uputada Tallinna linn. Selle asemel, et kandideerida linnapeaks ja lasta munitsipaalüksus eelarveliselt põhja.
Sõltuvalt Tallinna rahvaarvust, võib jätkuvalt oodata uppumissurm ligemale poolt miljonit maksumaksjat, lisaks turistid. Omaenda rahva hävitaja! Lisaks ähvardab selline teguviis hukkunud turistide näol tervet Eestit ettearvamatute diplomaatiliste tagajärgedega või isegi sõjalise konfliktiga. See pole mingi hädine Bostoni, Londoni või Pariisi pommipanija!
Seda kõike vaid sadistlikust kättemaksujanust, tühise kapriisi ja jonni ajel.
Levinud ametliku versiooni kohaselt olla Vanake olnud tavaline talupoeg – kelle keskelt sirgubki teatavasti enim degenerante, perverde ja maniakke. Vanake harinud praeguse linna külje all Ülemiste järve kohal maad. Õnnetu hing polnud ilmselt midagi kuulnud Tallinna rae generaalplaanist, mis nägi ette sellele paigale järve tekke, et katta linna veevarustuse vajaduse. Mees võiks süüdistada oma ignorantsust, sest vaevalt linnavalitsus eelnõu kooskõlastamata jättis. Kindlasti pakkunuks omavalitsust talle ka asendusmaad. Tema aga ei teind kuulma ega teadma, ei otsuse eelnõu esimesel, teisel ega ka kolmandal lugemisel. Tõenäoliselt käisid linna täitevkomitee eksperdid ka kohapeal olukorraga tutvumas ja meest keelitamas – kaalul oli ju terve linna veevarustus, plus rajatav lennujaam, plus Tallinn-Tartu magistraal, Via Baltica ja terve linna maine. Teisel vaekausil aga ühe tagurliku kulaku kitsad isiklikud huvid.
Juhtus nii, et mees ei teinud kuulma ka siis, kui ekskavaatorijuht talle hüüdis: „Eest ära!“ Mees uppus traagiliselt, ent selle asemel, et postuumselt teha järeldusi oma käitumisest, hakkas see väiklane individualist küüniliselt kogu linna oma surmas süüdistama ja lubab tänini kogu Tallinna ära uputada. Võimalik, et ta isegi üritas loakohtult apellatsiooniks nõusolekut saada, aga märget selle kohta linnaplaneerimise ameti kartoteegis pole.
Mis teeb juhtumi eriti perversseks, on Vanakese jätkuv irvitamine linna üle küsimusega: „Kas linn on valmis!?“
See pilkav naer on viinud hullumajja või viinasurma lugematu arvu linnaametnikke, kes ju teavad paremini kui keegi teine, et arvestades Tallinna kleptokraatlikku juhtimist, pole lootustki linna valmisehitamiseks eelarvelisi vahendeid leida.
Tänini ongi vaid linnavargad raatuse õigusjärglastena iidse Reveli linna kõikse hullemast ehk uputusest ära hoidnud, sest teatavasti on ähvarduse juures miskipärast klausel, et „linn peab selleks ajaks valmis olema“. Ilmselt oli vanakese talukoht valmis saanud uputamise hetkeks ja nüüd vaeb ta proportsionaalset, mitteastmelist kättemaksu.
Igal juhul sai linna oma esimese sundüürniku ja andis talle kompensatsiooniks töökoha järvevahina. See aga ei takista maniakki edasi ähvardamast. Loomulikult oleks palju nõuda selliselt veidigi tänulikkust, sest ilmselgelt ajendab teda sundkäitumine ja pime viha nagu see tihti maaniate puhul on.
Oma süüdimatust käitumisest ta endale aru ei anna. Vastutusvõimetu. Oleks juba ammu aeg lasta arstlikult komisjonil ta teovõimetuks kuulutada ning järvest võimalikult kaugele hooldekodusse paigutada. Range režiimiga! Vajab järelvalvet.

Nüüd aga päriselu juurde. On ju selge see, et ei saa rahvast tahta paremat kui riigpea ise.

President Konstantin Päts
(1874.-1956.)

Suurekaliibrine aferist ja mahhinaator. Omas kalduvust retsidiivsusele. Kinni istus kõigi eelnevate ja järgnevate võimude ajal. Hariduselt jurist, mis selgitab nii mõndagi.
Kui poliitika korrumpeerib inimese, siis on see piisavalt patoloogiline. Ent lisades sellele ka juristi, pankuri ning ajakirjaniku praksise, saame välja kujunenud maniakaalse isiksuse.
Vaadelgem vaid ametinimetusi tema CV-s, mida ta suutis kokku korjata: president, riigivanem, riigihoidja ja tunnustamata riigivaras ning lõpuks ka -reetur on vaid mõned neist.
Maniakaalsus avaldus Pätsu hüperaktiivses, pea paanilises tegutsemises. Ohjeldamatu vajadus osaleda kõiges on selliste patsientide tüüpiline opiaat. Andmata enam enesele aru, mis on sünnis, väljub maania tavalistest mastaapidest ning muutub eneseimetluseks ja suurushullustuseks.
Maapäeva liige ja Maavalitsuse esimees, Päästekomitee esimees, Ajutise Valitsuse ministrite nõukogu esimees, Asutava Kogu liige, Riigikogu liige, peaminister jne. Seda kõike mõne lühikese aasta jooksul. Ilmne isiksuse killustumine.
Tüüpiline politohoolik, kelle eneseimetlus nõuab lõppfaasis ka teistelt jumaldamist. Ilmselt oleks Päts nende ametite kõrval pidanud ka Toompea lossi kojamehe oma, kui see vaid vakantne oleks olnud.
Isikukultusele andis hoogu pooleli jäänud haridus Riia Vaimulikus Seminaris ning aadliseisus, mille andis Tsaari-armee lipniku aukraad.
Kui mainida Pätsu poliitikavälist tegevust, siis siin avaldub taas sama maniakaalsus. Toome vaid ühe näite – 1901. aastal osaleb ta Jalgrattasõitjate Seltsi Kalev asutamisest ja piraki! – temast saab selle aseesimees!
Kuidas siis muidu!
Loomulikult võttis Päts osa 1905. aasta revolutsioonist. Järgnesid pagulusaastad ja üheksakuine üksikvangistus.
Kui lisada 1917. aasta punasele riigipöördele järgnenud kuu vangistust ning sellele järgnenud aastal viis kuud Saksa Keiserlikke vangilaagreid, siis saame juba valmis retsidivisti, kelle psüühhikale ei saanud kõik kinniistumised jälge jätmata mööduda.
Maniakk loomulikult pöördus iga kord vangistusest tagasi poliitikasse. Me ei tea, mis mõlkus Pätsu meeles, kui ta 1917. aasta märtsis Tallinna linnamiilitsa ülemaks lasi end panna, aga nii see oli!
Me ei tea ka seda, mida Päts silmas pidas, kui ta sonis, et Eesti riik on haige. Me võime vaid aimata, mida Päts silmas pidas, kui ta lubas tantsida Vanakurja vanaemaga. Seda võis teada ainuüksi Pätsu põletikuline aju. Ilmselgelt viitavad mõlemad tstitaadid poliitikut vallanud pettekujutelmatele. Siiski ei takistanud kõlavad ametinimetused ja tsitaadid teda pesemast Nõukogude riigi kulda läände ning Harju panka põhja laskmast.
Elu lõpupoole hakkas Pätsu valdama juba klišee-maiguline diktaatorite kutsehaigus ehk paranoia, mis päädis poliitiliste vastaste vaenamise, jälitamise, valesüüdistuste fabritseerimise, pokrisse paneku ja võimu anastamisega ehk riigipöördega. Lõpptulemuseks lõpetas Päts humaanses nõukogude psühhiaatriakliinikus, kus sai teha pikki jalutuskäike ja sonida kaaspatsientidele sellest, kuidas ta on mingi väikeriigi kuningas või midagi sellist.

—————————————————————–

Järgmiseks Pätsu kaasaegne, ent temaga paraku vaenuleeri sattunud:

Viktor Kingisepp
(1888.-1922.)

Saaremaa poiss. Juba nooruses püsimatu hüperaktiivik, alustas revolutsioonilist tegevust koolieas. Eestimaa Kommunistliku Partei rajaja. Seega degenerant, paadunud!
Kingisepa erilise, pimeda viha alla sattus Eesti Wabariik ja kodukandi s.o. Saaremaa baltisakslased. Maniakk, kompulsiivne.
Sellised emotsioonid ei allunud kaasaegsete sõnul Kingisepal adekvaatsele otsustusvõimele.
Deserteerus Taga-Kaukaasias Venemaa keiserlikus sanitaarrongist pärast veebruarirevolutsiooni ja põrutas Petrogradi revolutsiooni tegema, sealt edasi aga Tallinna. Teepeal organiseeris Narva Punakaardi ja kuulus Eesti Punakaardi moodustamise kollegiumi. Ajaloost teame, et Eesti Punakaart osutus äärmiselt jõuetuks moodustiseks, mis ilmselgelt veelgi süvendas Kingisepa pettumust ja viha Eesti vastu.
Laias laastus võib Kingisepa elu jaotada kaheks: põrandaaluseks ja põrandapealseks.
Põrandapealsest ajast kuulus ja kulutas Kingisepp kõiksugu juurdlus-, sisekontrolli-, julgeoleku- ja nuhiametites, mis sisuliselt kujutasid endast repressiiv- ja täidesaatvat võimu. Tulihingeline timukas ja maailmarevolutsiooni koidiku kuulutaja.
Oli noore nõukogude Venemaa esimõrtsuka Felix Dzeržinski lähimaid kaastöölisi. Kui raudne Felix oli väidetavalt pragmaatilistest kaalutlustest lähtuv lihunik, kes oma saatusega leppinuna roimari risti kandis, siis Kingisepp kaldus pigem sadistliku tapjakire poole.
Mõningad ametid, mis annavad aimdust Kingisepa tegutsemisest – 1917. aasta novembris oli Kingisepp Eesti Nõukogude Täitevkomitee Sõjakomitee ja Toitlustuskomitee liige (bürokraadi ja rekvireerija amet, sobis hästi tema fanaatilisele iseloomule), aga 1918. aasta veebruaris Saksa vägede eest Tallinnast Venemaale põgenedes sai Kingisepp sõjaväeringkondade moodustamiseinspektsiooni komissari ameti (kontrollija ja järelvaataja amet koos õigusega kahtlast elementi kohapeal maha lasta). Tõenäoliselt nägid ülemused läbi, et rohkem kui revidendi amet sobib pedantsele Kingisepale just kõrilõikamistööd. Nii saigi juba kuu aega hiljem temast Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunali juurdlusosakonna ning augustis juba Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni uurija. Just siin avaldus kõige ehedamal kujul Kingisepa maniaki-tallent. Nüüd võis ta paljastada vasak-esseere, sõjalaevastiku ohvitsere või Läti punastest küttidest koosneva Kremli valvemeeskonna äraostmist. Kuulsaim Kingisepa juurdlus puudutas süffiliitikust võimukaaperdajat V. I. Uljanovit tulistanud esseeri Fanny Kaplanit, keda ta isiklikult üle kuulas.
Igal pool jäi Kingisepast maha kuulsusrikas vererada. Mingil põhjusel sai Kremli ladvikul Kingisepast kõrini. Võimalik, et selleks oli Kingisepa hüplev meelelaad ja marukoera meenutav ettearvamatu käitumine. Igaljuhul saatis Komintern ta sama tööd, nüüd juba illegaalselt, Eestisse tegema. Narvas teenis ta kannuseid Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu siseasjade komisjoni komissarina, seega täpselt mees omal alal. Vabadussõja lõppedes siirdus Kingisepp tagasi Venemaale juhtima Kominterni liinis agiitpropaganda rahastamist Eesti suunal, kuid mitte kauaks. Juba varsti oli ta tagasi Tallinnas põrandalaudade all.
Ajaloo allikad pajatavad, et N. Venemaa jagas toona üsna heldelt piiritagustele põrandaalustele raha, mistõttu Kingisepp koos saatusekaaslastega sai elada laia elu ning vahetada masinakirjutajaist neiusid oma suva järgi. Siin tabasid ta aga konspiratiivkorteris verejanulised kaitspolitseinikud. Sellele aitas kaasa alatu reetmine kaasriigikukutaja Johannes Linkhorst alias „Malmi“ poolt.
Sõjakohtu otsus Kingisepp maha lasta sündis alla ööpäeva. Mis puutub järelsõnasse, siis väidetavalt oli kukutajal intiimsuhe korteripidaja mõlemi tütrega ning võimalik, et ka pereemaga, mistõttu õeksed pärast Kingisepa hukkamist elu lõpuni teineteist ignoreerisid. Tundub justkui oleks tal füüsiliselt täiesti terve mehe refleksid töökorras olnud.

———————————————————————

Järgmiseks kahe eelmise kaasaegne ja –kannataja, kui nii võib patsiendi kohta kirjutada. Taas kord vastasleeri sattunud tegelane ja seda mõlema eelmisega:

Aleksander Eduard Kesküla
(1882.-1963.)

Suurusehullustus suure algustähega. Maniakaalsus kuubis! Osalenud üliõpilasena 1905. aasta revolutsioonis, katkestas Kesküla mõni aasta hiljem oma õpingud ning lahkus pagulusse, kus alustas oma messianismi.
Euroopas seigeldes üritas sotsialistist Kesküla ässitada rahuarmastavat Rootsit esimesse ilmasõtta Saksmaa Keisririigi poolel ning luua Põhja-Euroopa kaksikkuningriik Rootsist, Soomest ja Eestist. Ohtlik sõjard ja agressiivsusele kalduv maniakk.
Kesküla idee fix oli Suur-Eesti, mis hõlmanuks ka Liivimaad ja Ingerimaad, hiljem oleks ta liitnud selle moodustisega ka Norra, Taani ning Islandi.
Kahjuks ei õnnestunud tal patsifistlikku kuningriiki sõtta kiskuda ja nüüd võttis Kesküla tegutsemine juba palavikulised pöörded.
Selleks, et luua Suur-Eestit, tuli see maatükike tollasest Vene Keisririigist lahti haakida, õigemini Venemaa algosakesteks pihustada, järeldas Kesküla mõningase küünilise, kuid siiski õige loogika järgi.
Selleks leidis suur kombinaator, kes juba varasemast töötas poole kohaga ka Saksa sõjaväe luurele (sümptomaatiline revolutsionääri isiksuse kahestumisjuhtum, SIC!), Euroopa kõige uskumatumad, kasutumad, tundmatumad, väiksearvulisemad ja marginaalsemad, ent samas ohtlikuimad Vene revolutsionäärid V.I. Uljanoviga eesotsas (kes end kangekaelselt enamlasteks nimetasid) ning organiseeris nende ekspordi läbi sõdiva Euroopa Venemaale. Algaja maniaki õnn, ent tema tegevust kroonis edu ja tulemuseks uputasid bolševikud Venemaa verre. Alguse sai midagi sellist, mis kuuendikule maamunast oli 20. sajandi suurim tragöödia. Seda kõike suutis mania grandiosa´t põdev Kesküla nimeline üksikjuhtum pea ainuisikuliselt!
Kas tal õnnestus päästa sellest hukatusest Eestit? Loomulikult mitte – vähem kui veerandsajandit hiljem oli Eesti taas Venemaa armastavas süleluses võõr- ja võrdväärse vennasvabariigina.
Tüüpiline teovõimetu maniaki käitumine, kes ei vastuta oma tegude eest ega anna aru ka nende tagajärgedest. Sarnane mõnes mõttes hullu teadlase sündroomiga, kus isik ajab pimesi taga eesmärke, teadmata, mida see enesega kaasa toob.
Toome siinkohal ära ka Kesküla põhiteesid, mis räägivad ise haiguse eest.
Venemaa impeeriumi purustamine ja venelaste mõju vähendamine Euroopale, kas enamlastega või ilma (kinnismõte – hoolimata hinnast või tagajärgedest!); Rahvusriikide loomine Euroopa läänealadel (ajal, mil Euroopat juhtisid pea eranditult globalismi kalduvad kosmopoliitsed monarhid) ning laialdane autonoomia neile, keda ei õnnestu lahti haakida (kõigis teesides avaldub paadunud russofoob) s.h. valgevenelaste ja ukrainlaste lahutamine Moskvakesksest Venemaast; Vestfaali rahu järgse Euroopa elukorralduse purustamine (destruktiivsed impulsid, ilmselt patsiendi tahtele allumatud), mis põhines Venemaa, Prantsusmaa ja Inglismaa suurriikide süsteemil ning taas uue jõukeskuse loomine Rootsi, Soome ja Eesti ühendmise teel. Seda kõike sisuliselt omamata ressursse ega isiklikku mõju tollastele suurriikidele.
Maniakk mis maniak!

——————————————————————-

Näitamaks, et haigus ei taba vaid geneetilisi eestlasi kui selliseid üleüldse leidub, võtame ka ühe etnilise võõrkeha juhtumi.

Baltisaks

Alfred Ernst Rosenberg
(1893.-1946.)

Isamaniakk ja näide suurushullust. Ühtlasi 20. sajandi suurim müüt. Muidu korralik Tallinna poiss, aga baltisakslane. Eesti maniakkide nimistus on ta seetõttu, et sündis, kasvas ja käis koolis Tallinnas, lisaks pärines tema isapoolne vanavanema Eesti vabatalupoegade soost.
Antisemiit, russofoob ja paranoik pealekauba.
Alustanud kehvades oludes (ema suri, kui Alfred oli vaid mõni kuud vana) praeguse Hollywood´i ööklubi kohal asunud lobudikus, ei jäänudki poisil üle muud kui kujutada enesele kompensatsiooniks ette end kui rassiteoreetikut. Hariduselt arhitekt pälvis ta Saksa emigreerudes Kolmanda Reichi ladviku tähelepanu, kus juba kaks arhitekti (Hitler ja Speer) ees ootasid. Muuhulgas pidas Rosenberg oma esimese marksismi- ja juutlusevastase kõne juba Tallinnas 1918. aastal ning NSDAP-sse astus enne Hitlerit 1919. aastal, millega on ära teeninud vaieldamatu esinatsi ja maniaki tiitli. Seda tunnistab ka Hitleri otsus, kes määras ta 1924. aastal partei bossiks, kui ta ise Landsbergi vanglas kinni istus.
Ühelt poolt süvendas baltisakslus Rosenbergi alaväärsuskompleksi, teisalt ajendas see ilmselt veelgi pompöössemaid, suisa vabamüürliku Suure Arhitekti mõõtu plaane tegema, seejuures vabamüürlust vaenas Rosenberg palavikuliselt.
Tema suurim šedööver on ilmselt siiski mitte mõni arhitekti sirgeldus, vaid 1930. aastal ilmunud raamat „20. sajandi müüt“, milles ta tungivalt soovitas asendada juudi mõjudega kristlus „vere usuga“ ja siit juba algabki maniakki martüürium.
Kodusakslased võõristasid teda ja pidasid tema juhivõimeid nõrgaks, raamat pidi ka segane olema.
Esimesed aastad parteis möödusid vaid propagandamaigulistel marssimistel, kuni Hitler ta 30.-ndate alguses Londonisse kõnelustele saatis ja järgnes taas fopaa.
Kaasaegsed mäletavad Hitleri teravaid nöökeid Rosenbergi aadressil, ent Tallinna poiss ei andnud alla. Sõja puhkedes nimetas Hitler ta Idaalade riigiministriks. Alad jäid suures osas vallutamata ning isegi nende pärast tuli Rosenbergil murda piike ühelt poolt 3. Reichi sõjamajanduse juhi; ida majandusstaabi ülema ning Gestapo looja Herman Göringu ja teiselt poolt SS-i looja, sõjaväe varustuse ja reservide ülema Heinrich Himleriga.
Pole ime, kui selline elukäik muserdab väikse inimese ja teeb tast kompleksidega napoleoni. Maniakk on sündinud.
Tegelik tähetund saabus Rosenbergile koos õnnetu lõpuga – tunnustus tuli 1946. aastal Nürnbergi kohtuotsusega, mis ta inimsusevastase ja sõjakurjategijana võlla saatis.
Rosenbergi maaniast annavad aimdust tema kolossaal-mõõtmetes maailmakäsitlused ehk kirjatööd, mille loetelu tasub ära märkida:
„Juutide jälg ajakeerises“; „Siioni tarkade protokollid ja juudilik maailmapoliitika“; „Talmudi ebamoraal“; „Riigivaenuline sionism“; Vabamüürlik maailmapoliitika“ ja „Katk Venemaal“.
Kui esimesed on enamal või vähemal määral antisemiitlikud tööd, siis eelviimane viitab paranoiast salaseltslaste vastu ja viimane on puhtalt russofoobi soperdis.
Peamiselt oli Rosenbergi idee fix´iks uue geneetilise rassi ja riigiusu loomine. Samuti soovis Rosenberg juudid Euroopast välja viia ja teisejärgu inimesed okupatsioonialadel sakslaste poole võita. Selline Moses-mõõtu rahvaste ümberpaigutamine on suurushullule omane joon.