Vahetult pärast oma albumi „Horns ja Halos” (tõlkes „Sarved ja Aupaiste“ – ilmus 2013. augustis) esitlustuuri ainsat kontserti Eestis Rock Cafe´s 6. oktoobril andis ainsa, seega eksklusiivse usutluse siinsele meediale Soome „rahvusvaheline mees” Michael Monroe. Juhtumisi sai sellest osa siinkirjutaja, kes oli osaliselt abiks tõlgina soome keelest.
Triviaalsetel põhjustel jäi see kirjatükk toona ilmumata. Nüüd, pea täpselt kuus aastat hiljem, sattus too fail mulle kätte ja avastasin, et see on sama ajakohane kui siis ehk sittagi pole muutunud!
Vestlus toimus Tallinnas, samas klubi Rock Cafe – veel vanas asukohas Sossimäel, lavataguses ruumis kella ühe paiku öösel segamini inglise ja soome keeles ning seda häirisid pidevalt ülal korrusel pidutseva bändi a capella laul, lõputud pildistamised, autogrammide jagamine, pillide pakkimine ja muu jura. Suur tänu siinkohal etnoloog-muusikakriitikule Aimar Ventselile, kes tolle vestluse korraldada aitas! Tegelikult küsiski pooled küsimused just tema. Suur tänu, Aimar!
Need, kes ei tea Michael Monroest midagi, võiks guugeldada. Kes seda ei viitsi, võtku teadmiseks, et „rahvusvaheliseks meheks” sai laulja Matti Antero Kristian Fagerholm alias Michael Monroe juba 1980. aastal koos punk bändi Hanoi Rocks murdmisega Soomest välja suurele turule. Järgnes viis aastat tuuritamist Euroopas, Aasias ja USA-s, neli täispikka stuudio- ja kaks kontsert-plaati. Trummari surm liiklusõnnetuses, mille põhjustas Mötley Crue laulja Vince Neil. Seejärel bändi hajumine, soolo-projektid, tagasi kokkutulek 2001. aastal ja taas laiali minek 2009. aastal. Bänd on müünud arvestuslikult miljon plaati kogu oma eksistentsi jooksul. Bändi laulja Michael Monroe pani kohe pärast Hanoi Rocksi teistkordset laialiminekut kokku omanimelise bändi, mille praeguses koosseisus mängivad vanad ja uued sõbrad sellistest bändidest: Hanoi Rocks, New York Dolls, Wildhearts ja Backyard Babes. Monroe on välja andnud üheksa sooloalbumit ja kui lisada, et Hanoi Rocks oli eeskujuks Guns n´ Roses ja Manic Streets Preachers nimelistele bändile, siis on vist pilt ammendav. Pole ime, et Michael või soomlastele lihtsalt Makke sai kutse presidendi vastuvõtule vabariigi iseseisvuspäeval. Eestis midagi vastu panna ei leidu.
Esimene katse alustada usutlust – ajakirjanik alustab küsimusega (alustame inglise keeles – toim.):
„Kõigepealt…
ja …
vestluse vahele trügis kitarrist Steve Conte (pärit New Yorkist), pärast lühikest jutuajamist sellest, kuidas kellelgi läheb, ta lahkus korrus ülespoole, kus ülejäänud bänd juba pidutses.
„Niisiis, Su muusika on väga otsekohene, kompromissitu ja seetõttu sageli kopeeritav, ent vähestel õnnestub säilitada veenvus. Sul õnnestub. Milles on trikk?”
Trikk on olla üritamata.
(Lähme üle soome keelele – toim.)
Paar aastat varem ilmunud raamatus jutustad sellest, et oled jätnud selja taha negatiivsed emotsioonid, uimastid, kogu paha karma, mis sind Hanoi Rocks´ i lagunemise järel alates 80.-ndate lõpust pikalt jälitas. Paljude jaoks aga on su kunagise bändi Demolition 23 (koos Sammy Jaffaga) plaat parim, mis sa siiani teinud oled. Need on kurvad laulud sellest, et sõbrad on surnud ja miski pole korras, samas on need väga sügavad sõnad. Mis on su praegusel positiivsel isiksusel selle vastu panna?
Jeahh! Kui sa vaatad tollaseid Demolition 23 sõnu, siis seal on tõesti (loetleb lugude nimesid – toim.) – Nothings alright, Disfunctional…
Scum lives on… (lähme märkamatult tagasi inglise keelele – toim.)
Jah, Scum lives on; Aint nothing to do; Crusified me; Same shit, diferent day. Seal pole just palju positiivsust, aga tunneli lõpus on alati valgus. See on sarkasm, mis neis sõnades õhkub. Selles on point.
Sügavad sõnad
Sügavad, aga mitte liiga sügavad.
Mis nüüd on?
Nüüd? Nüüd on see. Too oli siis ja see, mis nüüd, on praegu. Ma ütlen kõike sedasama endiselt, aga erineval viisil. Ehk ma olin tõepoolest tollal veidi vihasem või midagi, aga see ei tähenda, et ma oleks praegu muutunud kellekski teiseks. Aeg on muutunud. Mul on endiselt samad põhimõtted, ma olen lihtsalt õppinud … Eks me kõik õpi kogu aeg. Armastus on suurim energia ja sul jääb endal hea enesetunne, kui sa väljendad positiivseid mõtteid. Loomulikult on kõigil ka halvemaid päevi ja siis tuleb see ka välja öelda, aga tuleb keskenduda positiivsele. Selle kallal tuleb töötada. See on siiski tugevam pool. See ei tähenda, et ma oleksin nüüd üdini positiivne, et kõik on nüüd korras jne. Jama! Pask! Ma olen alati ütelnud välja, kuidas tegelikult lood on. Maailmas on palju paska ja sellega tuleb tegeleda, see ära koristada. Olla aus, teadvustada see enesele, mis see tegelikkus on. Kõigil on oma arvamus ja kõik näevad elu omal moel, aga tõde tõuseb pinnale – see jääb lõpuks silma. See võib kõlada klišeena, aga tuleb julgeda see välja öelda ja see on minu arvates eriti muusiku kui kunstniku või lihtsalt avaliku elu tegelase kohus, kuna ta suudab arvamust välja öeldes mõjutama sündmusi ja ametnike lihtsalt oma sõnumit levitades. Võimalus inimeste elusid muuta. Küsida, miks me alati teeme nii ega tee selle asemel hoopis teisiti, kui on tegemist mingi korduma kippuva tobeda veaga. Tavaliselt on sellisel juhul põhjuseks harjumus, kuna nii on alati olnud ja inimesed kardavad muutusi, kuna see tähendab alati tundmatut. Seetõttu tuleb olla julge ja julgeda ka tegelikkusele silma vaadata. Käia oma teed, omadel tingimustel, kuigi teisiti oleks ehk mugavam. Kõik ei saagi alati mugav olla.
(jutujärje võtab üle Aimar Ventsel ja töökeeleks jääb inglise keel – toim.)
Sulle meeldib lava ja sa meeldid ilmselt lavale. Vahet pole, kas lava ees on 20 või kakskümmend tuhat inimest. Sina annad laval 150 protsenti endast ega tundu aastate jooksul väsivat sellest. Inimesed vananevad, sina ei väsi. Kuidas sa jaksad?
Mulle meeldib näidata ette, et rock ´n roll on oma olemuselt ajatu ja eatu. Loomulikult, kui see on autentne, otse südamest tulev, siiras. Siis on ta parim. Lihtsalt püsida oma liistude juures ja säilitada eneseväärikus. Pole tarvis otsida lihtsamat teed või orjata raha. Pikemas perspektiivis ma usun, et just seda inimesed hindavad. Võtmesõnaks on ikkagi eneseväärikus. Mulle on tähtsam magada rahuliku südametunnistusega kui see, et mul on kõik see raha siin ilmas, aga ma tunnen end kui sitakott, kuna ma olen petnud – teeselnud. Olla aus enda vastu, siis on võimalik enesele peeglist vastu vaadata. Ma pole seda kunagi teisiti võtnudki. Selline inimene ma lihtsalt olen. Ma ei teeks seda lihtsat mingi kuradi raha pärast. Lõppeks, mis see raha siis ikka on!? Ma ei saa seda kaasa võtta, kui ma lõpetan oma maise eksistentsi, seega see ei aita mind. (Michael Monroe sai 2013. aasta juunis 51 aastat vanaks, seega praeguseks on tal vanust 57 aastat – toim.)
Plaadi kolmas lugu on reggae. Mis värk sul selle reggae´ga on – see pole esimene kord, kui sa kasutad reggae rütmi (juba Hanoi Rocks kasutas paaril plaadil ja Ventsel korjab-fännab just kõiksugu kolmanda maailma etno-muusikat- toim. )?
Oo, ma olen alati armastanud reggae´t, mulle meeldib üldse erinev muusika: funky – varajased 70.-ndad…
(nüüd paisus lärm ülal korrusel liiga suureks, et rääkida – toim.)
Oota veidi. Ma ütlen neile seal! (läheb trepile ja karjub teisele korrusele) Jou! Ma üritan siin intervjuud anda, üritage oma volüümid veidi maha keerata!
Niisiis, mis see küsimus oligi?
Reggae…
Reggae, jeah! … Ma armastan reggae´t, kolmas maailm – Denis Brown, Bob Marley muidugi. Reggae muusika sisu on selle sõnades, mis räägib täpselt sellest, mis toimub, nagu minagi seda laulan. Täpselt nagu rock n´ rolliski. Mul peab olema midagi öelda. Kui ma teen loo, siis seal peab olema midagi enamat kui pinnapealne rämps, mida igaüks suudaks teha. Tead, selline eksitav värk, mida igaüks võib laulda. Eriti selline kõvadest pidudest, rockstar´i elust, tissidest, uimastitest ja naistest rääkivad lood. Täielik pask!
(Taas vahelesegamine ülalt. Keegi karjub: „fuck!”)
Minu jaoks on see, mis ma teen, alati olnud kogu minu elu sisu. Minu töö on näidata, et keegi ei pea olema võlts pealispindne idiootlik rockstar. Ma olen rock-laulja, ma ei kasuta kunagi sõna rocki-täht (star – toim.). Ma olen rokkar, ma teen rock n rolli ja see on minu elu. See on aus värk, elu ja surma tähenduses. Minu ülesanne on minna lavale ja teha nii hea show kui ma vaid suudan. Samas enamus rokkareid, eriti pop-rocki lavadel, mis ma näinud olen, on plaadifirmade toodang, nende motivatsioon on raha teha. Korporatsioonid teenivad raha, nad investeerivad ja tahavad selle igal juhul tagasi saada…
(Vahelesegamine ülalt – toim.)
See läheb hoopis valjemaks. Hei, kuulge! …
(Tuleb tagasi)
Niisiis – reggae on minu jaoks mingis mõttes nagu selguse, spirituaalsuse hetk. Mu 20.-ndal sünnipäeval Stockholmis (1982. aastal, kui Hanoi Rocks alustas oma tähelendu – toim.) oli üks eriline, peaaegu spirituaalne moment … Mul oli üks selline kogemus… (jutt läheb segaseks – toim.) Meie kõigi hingedel, eludel on siin ilmas mingi eesmärk, nagu igal ühel meil on oma tee. Meie hinged peavad arenema ja siis liikuma järgmisele tasemele. (Michael tundub väsivat jutustamisest – toim.) See ongi tegelikult minu jaoks reggae, et ma tunnetan ära, et ma suudan leida ühenduse selle kontseptsiooniga, et – jah, mul on midagi öelda. Rääkida tõest, armastusest, positiivsetest vibratsioonidest; sellest, et teha rahumeelses mõistes muutusi elus – kui midagi siin ilmas on perse keeratud. See on universaalne kontseptsioon, osa universaalsest teadvusest. Inimesed tunnetavad rahu, elu ja armastust kõikjal sama moodi. (Loetleb mehhaaniliselt eluks vajalikke mõisteid – toim.) Need on kõige tugevamad aistingud. Niisiis, ma võin olla karm rokkar nagu ma olen ja samal ajal ma tajun kõike seda, kui ma selle tunnetamisega kokku satun. (Rokkar keerab end taas üles omaenese jutuga – toim.) Seetõttu ma ei tunne end kohatult või tobedalt, kui ma laulan reggae´ t. Ma võiksin lihtsalt laulda, et ma tahan olla rokkstaar ja kõigile meeldida, aga mu tegelik sõnum oleks sel juhul, et ma olen kuulus ja ma olen idioot, kuna mul pole midagi öelda. Võib müüa miljoneid ja kümme miljonit ostjat võivad eksida, isegi tõenäoline on, et nad eksivad. See on masside oopium. Ma olen alati julgustanud inimesi olema isiksused, sellised nagu nad tegelikult on. Vanasti oli bändidel muusikalises mõttes rohkem oma nägu ja neil oli seetõttu lõbusam oma värki teha. Kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel: Mott the Hoople; Faces, Jimmy Hendrix, Doors – kõigil oli totaalselt oma rida käimas. Lõpuks tulid plaadikompaniid, kes vastutavad selle eest, et mõtlesid välja sellised mõisted nagu hard rock, heavy metal või punk´ ja leidsid jobud, kes võtsid need mõisted omaks ehk enda kohta kasutusele. Minu jaoks on see pungi-värk alati tähendanud olla indiviid ja mässata institutsioonide vastu, mis on inimesi alt vedanud. See on minu jaoks punk. Little Richard – siin sulle tegelik punk! Esimene punkar, glam-punk… kuidas tahes sa teda ka ei nimetaks. See tüüp on kangelane – tuli lavale, nägi välja nagu pede; mustanahaline tüüp, kes kasutas meiki, endal juuksed pikemad kui kellelgi teisel ja rokkis nagu kurat. Siis tulid valged imalad poisid nagu Pat Boone, kes üritasid teda jäljendada, aga ei suutnud isegi nii kiiresti laulda kui see, mis Little Richard kirjutanud oli. Loomulikult USA-s ei meeldinud valitsusele ja üldse kogu süsteemile tollal mustanahaline meiki kasutav tüüp, kes on nende lastele kangelaseks, aga see on nende mure … aga, jah, tagasi tulles – ma suudan samastuda reggae´ ga ja reggae-tegelastega. Seega, ma olen reggae-rocker nagu ma ennast nimetan (naerab – toim.). Mulle see on kergendus, et ma võin ütelda midagi sügavat, olemata liiga raske või poliitiline. Mulle meeldib tõstatada küsimusi ja öelda välja omi mõtteid, samas ka laulda. Ma suudan minna paremini laulu sisse, kui mul on midagi öelda.
Mis puutub seda konkreetset lugu sellel plaadil – siis see mõte tuli bassistilt Sammy Jaffalt (ex-Hanoi Rocks, ex-New York Dolls) keset salvestamist New Yorkis, kui täiesti juhuslikult meie trummarit Karl Rockfist´i polnud hetkel kohal. Nii, et ma mängisin ise trumme. Karl tuli alles paar päeva hiljem. Sammyl oli see bassikäik, mingit laulu siis veel polnud ja mina lihtsalt tagusin rütmi trummidel kaasa. Ma polnud ammu trumme mänginud ja väsisin ära, seetõttu tegin rütmi enese jaoks lihtsamalt ehk mängisin refräänis reggae´ t. Sammy kuulas seda, mõtles veidi ja ütles: jeahh , see on päris lahe, too Bob Marley värk. (naerab – toim.) See pani mind mõtlema sellise bändi peale nagu The Ruts, mida ma mäletan juba ammusest ajast – neil oli palju lahedat materjali – täielik tapja-bänd! Kahju, et nad tegid vaid kaks plaati. Muidugi, pärast laulja Malcolm Owen´i surma üledoosi tõttu – (ta oli fantastiline tüüp!) nad tegid veel kolm plaati Ruts D.C. nime all. Tegutsevad selle nime all vist siiamaani. Nemad kasutasid palju reggae´ t. Nii, et ma mõtlesin, et see kõlab veidi nagu Ruts. Seega tagant järgi mõteldes olid nad mõnes mõttes mulle inspiratsiooniks.
OK, Eesti bändide jaoks, kes eales Soomes tuuritanud, on teie pool lahte rock-muusika paradiis – sealt on tulnud sedavõrd palju häid kitarriste ja üldse on inimesed vastuvõtlikumad sellise muusika jaoks. Mis see on, mis te saatanale maha müüsite, et Soomes rock-muusika töötab?
Tõesti?
(imestab – toim.)
On see tõsi? Ma olen uhke selle üle, kui see tõsi on! Nooh, eks neid häid rokkareid on Soomes ikka, aga ma arvan, et kõik algas Hurriganes´st – 70.-ndatest. Seal oli kitarrist Albert Järvinen (surnud 1991. aastal, temaga on koos mänginud ka Lemmy Kilmister Motörhead´ist ja bluesi-legend Albert King – toim.). Täiesti legendaarne, kuradi fantastiline virtuoos. Silmapaistev ja ainukordne isik. Tal oli ainuomane isiklik käekiri. Ma olen ise temaga koos mänginud ja ma olen mänginud Hurriganes plaati „Roadrunner” Little Steven alias Steve van Zant´ile (Bruce Springsteeni E-Street band´ist, näitleja seriaalides Sopranos ja Lillihammer peategelane – toim.), Steve Stevensile (Billy Idoli kitarrist – toim.), Slashile (Guns n Roses – toim.) ja teistele – kõigil on karp lahti jäänud! Häda on Soome mentaliteedis, miks keegi eriti ei tea tast midagi. Kui Wilko Johnson lahkus Dr. Feelgood´ist, siis Albert Järvinen sai pakkumise asemele tulla bändi. Ta ei läinud. A la – ma isegi ei räägi nende (inglise – toim.) keelt jne. See on osa Soome mentaliteedist: hoiame madalat profiili ja üldse vabandage, et me olemas oleme! Selles mõttes Hanoi Rocks oli hea hoop jalaga perse soomlastele. Me tahtsime näidata algusest peale, et loomulikult me oleme tegijad. Loomulikult me teeme show ära! Selle asemel, et mängida mingeid kuradi 20 minuti pikkuseid soolosid selga rahva poole, rasvaste juustega ja sitastest teksades. Jama! Pask! See on sama võlts kui püüda olla keegi, kes näeb laval lahe välja ja tegelikult lihtsalt teeskleb. Niisiis, me tulime ja põhimõtteliselt ütlesime, et me oleme lahe bänd, mida vaadata. Anname rahvale kogu raha eest! Me ei olnud ülbed ega midagi, aga olime tollal lihtsalt korralik löök soomlastele jalaga perse. Tollal oli Soome väga kitsa silmaringiga, sallimatu kõiksugu teistmoodi muusika ja mõtteviisi suhtes. Me andsime oma väikese panuse sellega, et sundisime inimesi avanema ja veidi silmaringi avardama kõiksugu erandite suhtes. Algul oli meie suhtes väga tõrjuv hoiak: kes need veel on? Mingid kuradi friigid, pervod ja narkarid!? Miks mitte? Elu on huvitavam, kui värve on rohkem. Kõik me oleme erinevad ja ikkagi võrdsed. Miks me peaks siis samasugused välja nägema? Seetõttu Hanoi ja minu enda värk on alati olnud midagi sellist, mida ei saa osta nagu vormirõivast – nagu Kissi maaling ei tee sust veel Paul Stanley´t. See võib panna sind endale tunduma nii, aga sa ei ole. Seetõttu olen alati püüdnud öelda: leia see oma värk! Tee seda, mis sa oled; ole see, kes sa oled ja ongi kõik! Mõned muusikud näevad lahedad välja lihtsalt t-särgis ja teksades – enamus. Enamus inimesi näeksid välja tobedad, kui nad näeksid välja sellised nagu mina. Seetõttu olen alati inimesi julgustanud iseennast leidma – tee seda, ära püüa olla!
Kui ma alustasin, siis olin alles poisike ja ühtäkki hakkasid rääkima minu stiilist, minu juustest peamiselt. Ma ei tea, mis see minu stiil on. Enamuse jaoks on see lihtsalt naeruväärne tüüp, kellel on liiga palju juukseid peas. Mulle meeldis teha oma muusikat ja mulle meeldis mu tollane tänavanooruki-väljanägemine. See jäi. Teised hakkasid seda kopeerima. Ma olen vahel lõiganud juukseid või pikemaks kasvatanud, aga kõik räägivad endiselt minu juustest – minu „suurest” Stiilist a la „Michael, räägi oma uuest stiilist”.
Samas oli tollal ka teisi bände Soomes – Sielun Veljet, Pobeda… (taas läheme üle soome keelele – toim.)
Pobeda oli rohkem pila-bänd ja siis see Eppu Normali ja … ma ei tea, ma ei ole kunagi osanud soome keeles ise laulda.
(Pobeda laulud on soomekeelsed ja sõnad meenutavad ehk veidi Meie Meest, ometi oli Hanoi Rocksi teiseks kitarristiks 2002.-2004. aastail Pobedast Costello Hautamäki – toim.)
See kõlaks mu meelest kuidagi koomiliselt või siis nagu poleks sõnad päris tõsiselt kirjutatud. A la, et „ega me olegi mingid staarid või midagi, oleme tavalised Tampere poisid, aga oleme ikka kõvad tegijad, perseta maha ja võta õlut. Ega sa pole parem kui mina jne … siis teised arutavad, et kas nad ikka nüüd on staarid või mitte. Pask! C´mon! Fuck that shit! Tobe võlts alandlikus. Ma ei ole nagu keegi, aga samas ronin ikkagi lavale, etlen seal ja tahan, et inimesed mind vaataksid. See on vastuoluline variserlik suhtumine. Samas muidugi Pobeda on lõbus, aga need naljad on kahemõttelised, algkooli tasemel – a la – kuulsid, mis ta ütles seal laval? Ta ütles rumala sõna, vandus laval! Kõigil nalja kui palju. See on selline rullnoka värk, aga paljudele meeldib. Nad on soositud. Suurele osale rahvast meeldib istuda, larpida õlut ja segaseks/lolliks minna. Seda see alkohol teeb – juhmistab aistingud ja tapab ajud. Selle pärast tuimestavad lahjad droogid ongi seaduslikud, et kirik ja valitsus tahabki rahva hoida juhmina, sellel kogu süsteem seis.
Kirja pannud
Arvi Tapver
(kirja pannud 2013.-2019.)
Comments are closed.